Arvete esitamist puudutavad muudatused

Seoses arveid puudutava regulatsiooniga näeb eelnõu ette seaduse täiendamise selliselt, et maksukohustuslasel, kes säilitab arveid elektroonsel kujul, tekib kohustus võimaldada neile arvetele elektrooniline juurdepääs ka maksuhaldurile ning juhul, kui arvel kajastatud tehingult või toimingult arvestatud käibemaks kuulub tasumisele teises liikmesriigis, tuleb tagada elektrooniline juurdepääs arvetele ka teise liikmesriigi pädevale asutusele. Siinkohal tekib muidugi küsimus, kas ettevõtjad võivad edaspidi paberkandjal olevad arved viia elektroonsele kujule ja säilitada neid elektroonsel kujul. Probleem seisneb antud olukorras selles, et pole selge, kas paberkandjalt elektroonsele kujule viidud arvet saab käsitada algdokumendina (ehk originaaldokumendina) raamatupidamise seaduse tähenduses? Raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat. Kehtivast õigusest eeltoodud küsimusele selget vastust kahjuks ei leia. Samuti pole seda olukorda selgitatud eelnõus ega seletuskirjas. Teatud probleeme võib tekitada ka see, et pole täpsustatud, millises elektroonilises vormis (nt pdf vms) tuleks arveid üldse säilitada. Ka pole täpsustatud seda, mismoodi peab pädevale ametnikule juurdepääs olema tagatud. Kas see peab olema tagatud suvalisel ajahetkel või peab juurdepääsu tagama vastava ametniku päringu peale? Kui juurdepääs peab olema tagatud suvalisel ajahetkel ükskõik kust, siis tooks see ettevõtjale kaasa ilmselt kulutusi vastava süsteemi sisseseadmiseks. Seega tuleb tõdeda, et eelnõus on arveid puudutava regulatsiooni osas mitmeid ebaselgusi. Kaubanduskoda toetab siinkohal kindlasti suuremat selgust ning vajadust arvestada paremini tänapäevaste IT lahenduste arenguga. Oleme juba ka varasemalt arutanud ministeeriumide ja riigiasutustega teemade üle, mis puudutavad nt paberkandjal koostatud dokumentide sh raamatupidamise algdokumentide digitaliseerimisega seonduvat. Paberil koostatud dokumentide säilitamisel elektrooniliselt on kindlasti võimalik saavutada kokkuhoidu, kuid samas on vajalik tagada ka õiguslik kindlus selles, et hiljem ei tekiks küsimusi säilitatava dokumendi autentsuse vms kohta. Sellest lähtuvalt oleme seisukohal, et eelnõu vajaks kahtlemata täiendamist.

Eelnõuga soovitakse täiendada ka arvete esitamist puudutavat regulatsiooni ja täpsustada reegleid, millal tuleb väljastada arve vastavalt Eestis kehtivas käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele. Viimast tuleb teha eelnõu kohaselt siis, kui Eestis registreeritud maksukohustuslasel tekib käive Eestis või ühendusevälises riigis või kui kaupa või teenust müüakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele, mis kuulub maksustamisele kauba soetaja või teenuse saaja liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui kauba soetaja või teenuse saaja teises liikmesriigis väljastab arve maksukohustuslase eest võõrandatud kauba või osutatud teenuse kohta. Iseenesest ei muudaks see suurt midagi kehtiva olukorraga võrreldes. Vastava täienduse vajadus tuleneb direktiivist 2010/45/EÜ. Muuhulgas soovitakse eelnõuga ette näha piiriüleste ühendusesiseste tehingute puhul pikem arve esitamise tähtaeg võrreldes siseriikliku tehinguga (7 päeva – KMS § 37 lg 1). Täpsemalt ütleb eelnõu, et arve tuleb esitada kauba lähetamisele või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise kuule järgneva kalendrikuu 15. kuupäevaks.

Täiendavalt plaanitakse muuta ka arvel viitamise nõudeid teatud tehingute korral. Näiteks pöördmaksustamise (nt § 41.1) korral tuleks eelnõu kohaselt arvele märkida viide „pöördmaksustamine“. Reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikorra (§ 40) rakendamise puhul tuleks teha märge „kasuminormi maksustamise kord – reisibürood“. Lisaks eeltoodutele näeb eelnõu ette veel mõned olukorrad, kus tuleks arvele teha teatud kindel viide.

Teised muudatused

Eelnõuga plaanitakse muuta ka teenuse käibe tekkimise koha määratlemise reegleid transpordivahendi üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmise korral. Kehtiva õiguse järgi on sellisel juhul teenuse käibe tekkimise kohaks koht, kus transpordivahend antakse lühiajaliselt üürile, rendile või kasutusvaldusesse. Pikaajalise lepingu puhul rakendub üldreegel – teenuse käibe tekkimise koht on Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele või kui teenust osutatakse Eestis oleva asukoha või püsiva tegevuskoha kaudu mittemaksukohustuslasele. Eelnõuga soovitakse muuta alates 2013. aasta 1. jaanuarist teenuse käibe tekkimise kohta transpordivahendi pikaajaliselt üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmisel mittemaksukohustuslasele selliselt, et mittemaksukohustuslasele transpordivahendi pikaajalisele rendile andmise teenuse osutamise kohaks loetakse koht, mis on kliendi alaline asu- või elukoht. Erandiks oleks huvi- ja lõbusõidulaevade (pikaajalise) renditeenuse osutamine mittemaksukohustuslasele, mil teenuse käibe tekkimise kohana käsitataks teenuse osutaja asukohta või püsivat tegevuskohta, kus laev tegelikult rendilevõtja käsutusse antakse. Nimetatud muudatus tuleneb direktiivi 2008/8/EÜ artiklist 4.

Lisaks eeltoodule tahetakse täiendada KMS § 17 sisalduvat maksuvaba impordi regulatsiooni. Kehtiv KMS § 17 lg 2.1 sätestab eeldused, mille esinemise puhul kohaldub maksuvabastus kauba impordil ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduurile suunamisel. Täienduse kohaselt rakendataks lisaks Eestis maksukohustuslasena registreeritud kauba importijale maksuvabastust ka juhul, kui kauba impordi ja selle kauba ühendusesisese käibe deklareerib importija esindajana tolliagentuur. Vastav muudatus peaks jõustuma 2012. a 1. jaanuarist.

Seoses käibemaksuseaduse kauba ekspordi regulatsiooniga soovitakse muuta sätet (KMS § 5 lg 2 p 2), mille kohaselt on õigus käsitada kauba ekspordina kauba võõrandamist ühendusevälise riigi füüsilisele isikule, kui maksukohustuslase poolt võõrandatud kauba müügihind koos käibemaksuga ületab 128 eurot (tax free müügi piirmäär). Eelnõu näeb ette, et vastavat piirmäära (128 eurot) alandatakse 38 euroni alates 2012. aasta 1. jaanuarist. Olgu siinkohal öeldud, et tegelikult kehtib juba praegu KMS § 46 lg 16 alusel alandatud piirmäär 38,85 eurot. Viimane kehtestati mõni aasta tagasi ajutisena, kuid selle positiivsest mõjust tingituna otsustati ajutine muudatus asendada. Muudatust on toetanud ka mitmed ettevõtjad ning organisatsioonid. Ka meie hinnangul on senine ajutisena kehtestatud madalam tax free müügi piirmäär omanud positiivset mõju nii kaubanduse kui ka turismi sektoris, mistõttu on selle jätkamine positiivne. Olgu veel mainitud, et sarnasel tasemel määr kehtib ka mitmetes naaberriikides.

Eelnõu peaks jõustuma alates 2013. a 1. jaanuarist, v.a teatud sätted, mille jõustumine on ette nähtud juba alates 2012. a 1. jaanuarist.

Eelnõu ja selle seletuskirjaga on võimalik lähemalt tutvuda muuhulgas ka Kaubanduskoja kodulehel .