Tõesti, muu maailma praktikast võime leida näiteid seinast seina — alates sellest, et kogu sotsiaalmaksu kannab tööandja, kuni selleni, et kõik sotsiaalkindlustusmaksed peetakse töötaja brutopalgast kinni. Sotsiaalkindlustussüsteemide erinevused on ka näiteks põhjus, miks ei saa väga tõsiselt võtta riikide brutopalkade võrdlust — olgu jutt miinimumpalgast, keskmisest palgast või millest iganes. Õige ülevaate saamiseks tuleb võrrelda riikide lõikes kas netopalka või tööandja kogukulu.
Maksumaksjate liit on seisukohal, et niisama muutmise pärast ei ole mõtet maksusüsteemi muuta. Kui maksukoormus jääb samaks, aga maksude arvutamise valemid muutuvad keerulisemaks, on raske leida seda positiivset momenti, mis peaks maksumaksjat sellise muudatuse juures rõõmustama. Kui sellel plaanil ei ole just varjatud tagamõtteid suuremateks sisulisteks ümberkorraldusteks, kirjutab Lasse Lehis ajakirjas Maksumaksja.
Ettepaneku autorid peaksid selgitama, milles „maksukoormuse parem tunnetus“ peaks seisnema ja mida head see kaasa toob. Ideaalis peaks see ilmselt tähendama, et töötajad hakkaksid rohkem huvi tundma nende maksuraha kulutamise vastu ja avaldama riigile survet maksukoormuse vähendamiseks. Samas ma kahtlen, kas pelgalt palgalehe lahtrite ringitõstmine siin midagi muudaks. Inimene teeb oma igapäevaelu arvutused ikka selle raha pinnalt, mis talle palgapäeval pangakontole laekub. Üldreeglina ei anta tänapäeval töötajale enam isegi palgalehte ega arvutust, kui ta seda just ise ei nõua. Seega, kui teema inimest ei huvita, pole tema jaoks mingit vahet, millised maksud kuuluvad tema töötasu sisse ja millised lisanduvad. Ja vastupidi — kui inimene tunneb huvi ja on kursis töötasu maksustamise reeglitega, teab ka tulumaksu ja sotsiaalmaksu erinevusi ning oskab nendega arvestada. Kas näiteks see kuulus noor töötu, kes ühe uudisloo järgi unistab 4000 euro suurusest netopalgast, suhtuks ümbritsevasse maailma kuidagi teisiti, kui ta teaks, et sellele vastav brutopalk on 5234,39 eurot ja tema tööandja peab nii suure palga maksmiseks kulutama igas kuus kokku 7014,08 eurot?
Kui eesmärgiks on tõesti võimalikult suure psühholoogilise efekti saavutamine, võiks ju kohe võtta maksimum ja muuta kogu sotsiaalmaks töötaja maksuks. Ja veel suurema efekti saaksime, kui panna töötajale kohustus ka need maksud ise maksuametile üle kanda — siis võib kindel olla, et inimesed saavad väga kurjaks ja hakkavad valjuhäälselt nõudma maksude vähendamist. Kujutage ise ette, kui näiteks 1000 euro suuruse brutopalgaga inimene saaks järsku oma pangakontole praeguse 788,64 euro asemel 1340 eurot ja peaks seejärel tegema maksuametile 551,36 euro suuruse ülekande. Mida kõike selle raha eest oleks võinud omale osta! Täpselt sellises olukorras muide on füüsilisest isikust ettevõtjad — nemad näevad tõesti oma silmaga maksukoormuse kogu ulatust.
Aga vaatame ettepanekut lähemalt. Nagu lubatakse, ei tohi töötaja netopalk muudatuse tulemusena väheneda. Esiteks on selleks vaja kas seadusesätet või kollektiivlepingut, mis paneks kõikidele tööandjatele kohustuse brutopalka vastavalt tõsta. Ilmselt peab riik seda ka kontrollima ja vajadusel sekkuma, kui tööandja kohustust eirab.
Teiseks viib brutopalga arvestuslik suurendamine kogu praeguse maksumäärade süsteemi nihkesse, sest kehtivad maksumäärad peavad 13% võrra vähenema. Ainus, mis muutmist ei vaja, on tulumaksu määr, sest teiste maksude mahaarvamised tehakse enne tulumaksu arvutamist. Kui praegu maksab tööandja 33% (20+13) sotsiaalmaksu ja 1% töötuskindlustusmakset ning töötasust peetakse enne tulumaksu kinni 2% töötuskindlustusmakse ja samuti 2% kohustusliku kogumispensioni makse, siis tulevikus oleks sotsiaalmaksu määr 17,7%; töötuskindlustusmakse määr 0,88%; töötasust kinnipidamisele kuuluks 11,5% ravikindlustusmaksu ning 1,77% töötuskindlustus- ja kogumispensioni makset. Sellised maksumäärad ei tee maksude arvutamist või nendest arusaamist küll kuidagi lihtsamaks või selgemini arusaadavaks.
Edasi. Kas töötaja maksuks muudetud ravikindlustusmakse määr fikseeritakse seadusesse või hakatakse seda iga aasta muutma nii nagu töötuskindlustusmaksete määrasid? Kuna tööandjate ettepanekus mainitakse positiivse eeskujuna töötuskindlustust, tekkis minul küll kahtlus viimase variandi kasuks. Kas see võiks tähendada tulevikus maksumäära vähenemist? Hiljutise arstide streigi valguses vaevalt keegi julgeb midagi taolist ennustada. Pigem võib juhtuda, et näiteks laiendatakse ravikindlustusmaksu objekti. Käidi ju streigi ajal välja palju huvitavaid ettepanekuid, millest kõige karmim oli dividendide maksustamine. Igaks juhuks meenutan, et mõned aastad tagasi mõlgutati valitsusringkondades mõtteid ka näiteks pensionide võimaliku maksustamise kohta. Omaette teema, millel ei tahaks praegu pikemalt peatuda, on tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus. Kui see kindlustusliik rakendub, peaks sellega kaasnema sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähenemine.
Selgusetuks jääb ka, kuidas mõjutaks muudatus niinimetatud sotsiaalmaksu kuumäära rakendamist. Teatavasti peavad tööandjad maksma sotsiaalmaksu vähemalt 33% kuumääralt (290 eurolt), kui näiteks osalise tööajaga töötava inimese palk jääb alla 290 euro või kui mingil põhjusel töötajale palka ei makstagi (näiteks palgata puhkuse ajal). Kui tööandja on aga maksevõimetu ja jääb mitu kuud töötajatele võlgu, peaksid töötajad hakkama ravikindlusmaksu ise peale maksma, et mitte kaotada kindlustuskaitset. Või on kavas sotsiaalmaksu alampiir kaotada ja lubada ravikindlustust kõigile ükskõik kui väikese palgaga töötajale?
Kui sotsiaalmaksu ümberkujundamise idee algatajad leiavad nendele küsimustele vastused ja suudavad ära seletada oma ettepaneku kasuliku mõju, on maksumuudatus arutamist väärt.
