Veel hiljuti nähti paljudes riikides, sealhulgas Eestis, maksuhaldurit kui repressiivset kontrollorganit, kelle ainsaks ülesandeks on kohustus otsida maksude vähemtasumise juhtumeid ning karistada neid, kes olid nende juhtumite taga. Tõsi, see oli ja on ka praegu maksuhalduri üks peamisi ülesandeid, kuid õnneks osatakse maksukoguja ametit näha tänapäeval mitmekesisemana.

Juba pikemat aega räägitakse sellest, et maksuhalduri ülesannete hulka kuulub ka kohustus lihtsustada maksukohustuste täitmise viise. „Me ei saa ära võtta maksude tasumise kohustust, aga me saame teha seda meeldivaks ja vähekoormavaks tegevuseks.“ See lause on leidnud kajastust paljude riikide maksuametite tegevuspõhimõtetes.  

Maksupuu võra kujutab maksuraha kulutamist. Puu roheliste oksade suurus on vastavuses maksuraha kulumisega antud oksale.

Maksupuu võra kujutab maksuraha kulutamist. Puu roheliste oksade suurus on vastavuses maksuraha kulumisega antud oksale.

Maksude tasumine võib olla maksumaksjale koormav erinevatel põhjustel. Esiteks, kui maksumäärad on kõrged, ja teiseks, kui maksude tasumise protsess on keeruline. Esimene küsimus on alati adresseeritud maksupoliitika kujundajatele, ent teise osas on maksuhalduril küllaltki suur sõnaõigus ja lai tegutsemisruum. Näiteks on paljud halduskoormuse vähendamise võimalused maksukoguja enda kujundada ja rakendada – elektroonilised teenused, selgitus- ja infomaterjalid, ennetav informeerimine, e-postiga saadetavad meeldetuletused, maksudeklaratsioonide eeltäitmine, andmete ristkasutamine riiklike registrite vahel, nagu ka meeldiv klienditeenindus büroodes, piiripunktides ja kontaktkeskustes. Hõlbus ja meeldiv maksukohustuste täitmine soodustab maksumaksjate endi tahet makse maksta. Seda kutsutakse  vabatahtlikuks maksukuulekuseks (ingl  voluntary tax compliance).

Siiski, suheldes maksumaksjatega igapäevaselt, saame aru, et lisaks mõistlikule maksukoormusele ja maksude tasumise lihtsusele on olemas veel miski, mis mõjutab tahet makse maksta. Ma olen veendunud, et selle mõju on kordades suurem kõigist maksukoormuse protsentidest ja maksude tasumise lihtsustustest. See miski on üldine hoiak, mis kujuneb meis, kui me mõtleme, kuhu ja milleks meie makstud maksukroonid lähevad. Ja siin on hoiaku kujundajate ring  laiem  kui vaid Riigikogu, Valitsus, Rahandusministeeriumi maksupoliitikud ja maksuhaldur – hoiakuid kujundavad kõik, kellel on pädevus otsustada, kuidas ja millele maksuhalduri kaudu riigile laekunud raha kulutada.

Seetõttu võiks  maksuhaldur varustada maksumaksjaid ka adekvaatse informatsiooniga sellest, kuhu maksukroonid tegelikult lähevad, et toetada positiivset hoiakut maksude tasumisse. See info näitaks, et valdav osa riigirahast kulub vaieldamatult meie riigi ehk meie inimeste heaolu tagamiseks. Samuti muudaks see teadmine ka inimeste suhtumist igasugustesse "majoneesitšekkide" skandaalidesse.

Ärge saage valesti aru – selliste ilmingute „kinnimätsimine“ või nendelt tähelepanu kõrvale juhtimine ei ole ega saagi olla maksuhalduri ülesanne. Me oleme kõik inimesed ja meil kõigil on emotsioonid. Kes siis veel, kui mitte maksuhaldur, saab aru, milliseid emotsioone tekitab kodanikes maksuraha otstarbetu ja raiskav kulutamine. Negatiivne suhtumine võib tekkida ka Maksu- ja Tolliameti töötajates, kes täidavad oma tööülesandeid innukalt ja pühendunult. Seega on meil kõigil oluline omada objektiivset infot, kuhu kuluvad maksukroonid.

Riigieelarve seaduse seletuskirjas seisab, et 2009. aastal kulub riigieelarvest kolm neljandikku  kodanikele erinevate toetuste maksmiseks või muudele valitsussektorisse kuuluvatele või mittekuuluvatele institutsioonidele (nii tegevustoetusteks kui ka investeeringute teostamiseks), millest suurim kulu on sotsiaalvaldkond. Vaid 16% riigieelarve kuludest on riigiasutuste administreerimiskulud, mis jagunevad personali- ja majandamiskuludeks. See on vähem kui üks kuuendik eelarvest! Alati saab diskuteerida ühe või teise kulu vajalikkuse üle, aga selle summa sees on ka kulusid, mille otstarbekuses ja vajalikkuses ei julge enamus meist kahelda – on ju siin ka politseinike, pääste-, tolli- ja piirivalveametnike palgad, kes tagavad meie kõigi julgeoleku.

Pärast järjekordse skandaalse loo lugemist on inimlik küsida, mille pärast peaks üldse minu palgalt tulu- ja sotsiaalmaksu maksma. Ja riigile “kättemaksuks” nõustutakse ümbrikupalgaga või otsustatakse teha  „musti“ (ehk käibemaksu maksmata) tehinguid. Ent kui paljud annavad aru, et tulu- ja sotsiaalmaksu vältiv ümbrikupalk, lisaks sellele, et selle saaja jääb kõikvõimalikest sotsiaalsetest garantiidest ilma, kahjustab kohalike omavalitsuste (KOV-ide) võimalusi finantseerida näiteks kooliharidust ja teedeehitust, kuna KOV-ide suurim tuluallikas on nende territooriumil elavate inimeste tulumaks? Ümbrikupalk on süüdi selles, et pensionikassasse laekub vähem sotsiaalmaksu pensionide finantseerimiseks ning väheneb haigekassa poolt kinnimakstavate raviteenuste hulk. Tähtis on siin meeles pidada, et näiteks sotsiaalmaksu kasutatakse sajaprotsendiliselt vaid pensioni- ja ravikindlustuse tagamiseks ning iga alalaekunud sotsiaalmaksu kroon kahjustab ainult pensionäride ja haigete heaolu.


Ma loodan, et tulevikus saame me vähem lugeda erinevatest kaasustest, mis vaid vähendavad inimeste tahet täita maksukohustusi vabatahtlikult. Aga kui neid ikka juhtub, siis ma loodan, et me ei hakka „hääletama“ valimissedeli asemel oma maksukroonidega, kahjustades niiviisi tervet riiki ja sealhulgas ka kõige nõrgemaid, kellel ei ole millestki muust enam sõltuda, kui vaid riigi poolt pakutavast heaolust.