Oleks hea, kui maksupoliitika jääks valimistel teisejärguliseks. See tähendab ühtlasi, et me võiksime maksudest vähem rääkida. Hoopis olulisem on arutada (pikaajalisi) majandus-, sotsiaal-, haridus-, regionaal-, kaitse- jt poliitikaid ja seda “maksuvabalt”.
Maksud täitku meie ühist rahakotti lihtsalt ja läbipaistvalt ilma tohutult pika soodustuste ja välistuste nimekirjata. Kui raha on koos, saame ühiselt otsustada, millist nendest mainitud poliitikatest tuleb eelisarendada, mis mahus ja kuidas. Siit tõusetubki küsimus, kas me ikka pühendame piisavalt tähelepanu nendele teistele poliitikatele? Minu hinnangul mitte.
Maksudega üritataksegi teha teisi poliitikaid, aga kas ka edukalt? Sageli mitte. Kindlasti aitavad nt aktsiisid piirata mõnede kaupade tarbimist. Samas on maksusoodustused halb valik inimeste käitumise mõjutamiseks. Vaevalt võttis keegi meist kodulaenu või läks ülikooli seetõttu, et nendele kuludele kehtib maksusoodustus. Kodulaenu puhul on ka see halb külg, et mida suurem tulu, kodu ja laen, seda rohkem me seda inimest maksurahaga toetame.
Üks mantra on hakanud oma elu elama. Kes vähegi oskab statistikaga ümber käia, teab, et ülejäänud ELiga võrreldes ei ole meie tööjõu maksukoormus suur. Pingereas on ta isegi selle teises pooles.
Seega meie probleem ei ole kõrged maksud – meie probleem on väike sissetulek. Kui madalapalgaliste maksukoormust on otsustatud langetada, siis olgu see nii. Aga see aitab vaid korra ehk siis maksulangetuse aastal. Ja ainult nii palju, kui seda maksuvähendust ei varjuta teiste maksude tõus samadele inimestele.
700 miljonit aastas. Ka maksupoliitikast saab aga rääkida pikaajalises vaates. Kehtivate maksusoodustuste kogukulu ja maksupettuste tõttu tekkiv kahju on Eestis aastas vähemalt 700 miljonit eurot. See on suur raha, mille kokkukogumise tagab poliitiline tahe kaotada ebaefektiivsed maksuerandid ning otsustavjulgus investeerimisel maksuhalduri võimekusse.
Dmitri Jegorov,
maksu- ja tollipoliitika asekantsler,
Rahandusministeerium
