Tavaline avalik maksuteemaline sõnavõtt tekitab vaimusilma ette pildi mõnest sõjafilmist, kus kindralid seisavad suure kaardi juures ja liigutavad pika roobiga sellel kastikesi – seda maksu tuleb tõsta, toda langetada, see kanda üle töövõtjatele. Kuidas teie Eesti maksusüsteemi suhtute?

Kõigepealt tuleks alustada küsimusest, miks meil üldse maksusüsteemi vaja on, mis on selle eesmärgid? Neid eesmärke on neli.

Kõige olulisem neist kindlasti on avaliku sektori eelarvesse raha toomine, et selle eest saaks inimestele teenuseid pakkuda. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb vaadata, millised maksud tagavad tulu, samal ajal aga tekitavad võimalikult vähe moonutusi majanduses.

Teine eesmärk on muuta teadlikult inimeste või ettevõtete käitumist, kui nad muidu kahjustavad iseennast või teisi. Selleks muudetakse maksudega kaup kallimaks, et seda vähem tarbitaks. Selle näiteks oleks tubakaaktsiis või maks kilekottidele.
Kolmandaks on maksudel koos sotsiaaltoetustega tulusid ümber jagav funktsioon. Ümberjaotuse soovitud ulatus sõltub palju ühiskonna väärtushinnangutest.

Ja neljandaks peaks maksusüsteem aitama kaasa makromajanduslikule stabiilsusele. Nimelt aitab osa makse, näiteks progressiivne tulumaks, majandustsükli suuri tõuse ja langusi veidi siluda.

Kindlasti ei saa öelda, et oleks olemas mingi kindel, kõigile riikidele parim maksusüsteem. Eestis on kõlama pääsenud kaks äärmust. Ühelt poolt dogmaatiline seisukoht, et maksudega ei mängita. Kui aga muutuvad ühiskonna eesmärgid ja meid ümbritsev majanduslik ja sotsiaalne keskkond, siis peavad muutuma ka maksud. Teisalt, niisama ei tohi maksudega tõepoolest mängida – neid ei tohiks muuta ilma põhjaliku analüüsita.

Mis Eesti maksusüsteemi iseloomustab? Kes kannab lõpuks kulu?

Kui vaadata maksupoliitika üldtrende, siis sihiks on seatud maksustada vähem tulu saamist ja rohkem tarbimist. Viimastel aastatel ongi käibemaksu ja aktsiise tõstetud. Samal ajal aga on aga tööjõumaksude alanemine pidurdunud. Majanduskriisi tingimustes ei olnud võimalik nende langetamist jätkata ja need hoopis tõusid.

Rahvusvahelises võrdluses vaadatuna on ettevõtete tegelik maksukoormus Eestis üks madalamaid. Ettevõtlustulu maksustatakse alles siis, kui see firmast välja võetakse. Selle tulemusena suurt osa ettevõtlustulu kas ei võetagi välja või see võetakse maksuvabalt välja välismaal. Tarbimist maksustatakse meil üle Euroopa keskmise ja tööjõu maksukoormus on keskmisel tasemel. Üldine maksukoormus jääb pisut alla Euroopa keskmise.

Hea küll, Euroopa keskmisest pisut madalam. On see siis liiga madal, ikka liiga kõrge või paras?

Maksud, kas kõrged või madalad, ei ole lõppeesmärk. Ka riikidevahelise maksukoormuse viimane või esimene koht ei ole lõppeesmärk. Maksud on üksnes vahend ühiskonna soovide täitmiseks. Tähtis on, et maksuraha eest tehakse avaliku sektori poolt asju, mida inimesed kõige enam soovivad, ja ollakse kindel, et neid saavutatakse kollektiivselt tehes paremini, kui igaüks individuaalselt nokitsedes.

Eks maksul on ka tegelikult mitu nägu. Üks on see lihtne, näiteks käibemaks. Teine on aga makse, mille eest saame vastu mingi kindla teenuse. Näiteks töötuskindlustusmakse – selle eest saame töötuskindlustuse. Tegelikult on maks ka riigiettevõtete dividendid. Näiteks Eesti Energia dividendid, mis lähevad riigile – tarbijad maksavad need ju kõrgema elektrihinna kaudu kinni. Maksuks võib lugeda ka sellised riigilõivud, mis on oluliselt kõrgemad, kui teenuse pakkumise kulu.

Nii et maksud ei olegi meil nii lihtsad, kui väidetakse?

Maksusüsteemi lihtsus ei saagi olla eesmärk omaette. Kõigile ühetaoline maks ei pruugi kõiki maksusüsteemi eesmärke täita. Maksusüsteemi administreerimine on see, mis peab olema lihtne, et maksude kogumisega ei kaasneks liigseid kulusid.

Maksusüsteem peab sisaldama stiimuleid olla nupukas, töökas ja terve, soodustama ettevõtlust. Eesti seniste maksueranditega on pigem mure, et neil puuduvad selged eesmärgid või ei ole valitud meetmed kõige mõistlikumad nende eesmärkide saavutamiseks. Näiteks eluasemelaenu maksusoodustus, mida praeguseks ei kiida enam ükski majandusekspert.

Mitmed Eesti maksuspetsialistid soovitavad hoopis kasutada julgemini maksusoodustusi ettevõtete teadus- ja arendustegevuse ergutamiseks või töötajate haridustaseme tõstmiseks. Kui vaja, siis isegi taaskehtestades ettevõtetele traditsioonilise kasumi maksustamise, kuid senisest madalama maksumääraga.

Ka keerukas, kaalutletud eranditega süsteem peab siiski olema administratiivselt lihtne. Ja kindlasti ei tohiks juhtuda vastupidist, kus näiliselt lihtne maks – nagu seda on kohalik müügimaks – osutub administratiivselt keeruliseks.

Kas Eestis on mõistlik kehtestada uusi makse?

Trend võiks olla sinnapoole, et maksustada mitte tulu teenimist, vaid varandust, olgu siis autosid või kinnisvara.
Valimistega seoses maksuteema ilmselt kerkib taas esile, on juba kerkinudki. Kuid tõsisema diskussiooni pidamiseks oleks vaja rohkem analüüse, kui neid praegu on. Ärge siis laske ennast petta turundusspetsialistide ja meedianõunike maksuloosungitest ja küsige julgemini sisulisi ning numbrilisi analüüse.

Kuidas suhtute sotsiaalmaksule lae kehtestamisse?

See on põhimõtteliselt asi, mida tuleks hoolega kaaluda. Kui see kehtestada liiga kõrgele, ei mõjuta see eriti midagi. Kui aga liiga madalale, siis mõjub see halvasti sotsiaalvaldkonna eelarvele.

Paljud nõuavad tööjõumaksude üldist langetamist. Mida te sellest arvate?

See tekitab küsimuse, mille arvel finantseeritakse siis avaliku sektori kohustusi. Ma ei pea väga reaalseks, et pikemas perspektiivis saaks maksud, sealjuures tööjõumaksud eriti langeda. Eesti riigieelarve tuludest moodustavad praegu päris suure osa EL-i toetused ja süsinikdioksiidi emissioonikvootide müügist saadavad summad. Täpselt on raske öelda, kuid arvan, et lähiaastail need ei kasva, pigem langevad. Kui aga avaliku sektori kulutused jäävad samale tasemele, siis on raske öelda, kust see raha peaks mujalt tulema kui mitte maksudest.

Ühe suure Eesti ideena on nimetatud meie ettevõtlusmaksude süsteemi, millest juba veidi juttu oli. Kuidas selle mõju hindate?

Kuna Eestis maksustatakse kasumi jaotamist, mitte selle teenimist, ehk ettevõtlustulult kogutakse maksu selle jaotamise hetkel, siis peaks see põhimõtteliselt suurendama investeeringuid, samal ajal kui riik jääb lühikeseks ajaks ilma maksutulust. Kas aga investeeringutest tulenev tootlikkuse tõus kaalub üles selle saamatajäänud maksutulu? Aasta lõpul valmib Tartu Ülikooli ja Praxise selleteemaline mahukas uuring. Esialgsed arvutused on näidanud, et tootlikkus on tõesti tõusnud ja maksutulu kasumilt samal ajal langenud. Küsimus jääb, kas riik oleks maksurahaga käinud ringi paremini kui ettevõtjad.

Aga teine kodumaine poliitpuuslik, astmeline tulumaks?

Astmelise tulumaksuga saab täita ühte maksusüsteemi eesmärki – tulude ümberjaotust. See on väga väärtuste küsimus. Majanduslikult tuleks mõelda sellele, kui palju pärsib astmeline tulumaks ettevõtlust ja inimeste motivatsiooni tööd teha ja kas mõju tulude ümberjaotusele kaalub selle üles. Kuid nendegi küsimuste lõppvastus sõltub ilmselt vastaja väärtushinnangutest ja poliitilistest vaadetest.