2018. aastal jõustus maksuvabastus 100 euro ulatuses kvartalis tööandja kulutustele peamiselt spordile, taastusravile ja psühholoogile ning tööandja ravikindlustusele.

Need on olulised muudatused, mis võimaldavad vabatahtlikkuse ja võimekuse alusel tööandjate panust tervise hoidmisele suurendada lisaks töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud kohustusele, mis samuti on maksuvabad.

Sotsiaalministeeriumi analüüs kinnitab, et maksuvabastus on tööandjatel võimaldanud senisest enam töötajate terviseedendust toetada. Tööandjaid, kes töötajate terviseedenduse maksuvabastust kasutas, on neli korda rohkem kui maksuvabastuse eelsetel aastatel (2016-2017). Kokku panustas kõnealusele terviseedendusele 2019. aastal ligi 4 tuhat tööandjat üle 10 miljoni euro (See on lisaks sotsiaalmaksule üldise ravikindlustuse rahastamiseks ja sadadele miljonitele eurodele, mis kulub igal aastal töötervishoiule ja ohutuse tagamisele).

Koroonaviirus on toonud nähtavale mitmeid kitsaskohti tervisega seonduvalt, alates suurenud vajadusest vaimse tervise toetamiseks ja lõpetades tervishoiurahastuse puudujäägiga.

Ülitugev stress

HeBAa kliiniku Töötajate vaimse tervise 2020.a ülevaate kohaselt mõjutas koroonakriis töötajate vaimset tervist ja stressitaset oluliselt. Pandeemia suurendas üldist stressitaset kaks korda ja muutused stressitasemes olid korrelatsioonis piirangute kehtestamisega. Praegune maksusoodustus hõlmab vaid kliinilise psühholoogi teenuseid, kuid muud vaimse tervise nõustamised, koolitused jm vajalikud teenused maksusoodustuse hulka ei kuulu. Ka on kliinilise psühholoogi maksusoodustusel lagi 100 eurot kvartalis. See seab olulise piirangu töötajate vaimse tervisega terviklikult tegelemisele.

Haigekassa puudujääk kasvab PRAXISe prognoosi kohaselt järgmise 15 aasta jooksul niigi 900 miljoni euroni. Koroonakriis süvendas probleemi veelgi, kuna piirangute tõttu vähenevad maksutulud ja suurenevad tervishoiukulud. Ka uus valitsus on 100 päeva plaani võtnud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse probleemi lahendamise.

Kuna nii töötajate kui tööandjate võimalused maksukoormuse kasvu talumiseks on erinevad, on üks loogiline lahendus tervishoidu lisaraha kaasamiseks just vabatahtlike tervisetoetuste ja patsientide endi otsustusõiguse laiendamine. Selleks on omakorda erinevaid võimalusi, aga eratervisekindlustusel ja solidaarselt maksudest rahastatud hübriidsüsteem on enam levinud lahendusi mujal maailmas.

Ülemäärane maksukoormus

Kahetsusväärselt ei saa tööandjad ikka veel maksuvabalt töötajatele otse kompenseerida nende diagnostika ega ravi või haigusest taastumise kulusid. Ka tervisekindlustus, mis neid kulusid mingil määral kataks, on maksuvaba vaid 100 euro ulatuses kvartalis. Näiteks, kui tööandja sooviks oma töötajatele kompenseerida hambaravi, tuleks lisaks hambaraviarvete kompensatsioonile maksta 66,25% tulu- ja sotsiaalmaksu. Tasudes 300eurose raviarve, lisanduks seega veel pea 200 eurot maksukulu. Ainus võimalus seda maksuvabalt teha on läbi erakindlustuse üldise 100-eurose piirangu ulatuses muude kulude (sport, taastusravi vm) asemel.

Kuna praegune terviseedenduse maksusoodustus tervishoiuteenuseid, ravimeid ega meditsiiniseadmeid üldse ei puuduta, jätkas leibkondade omaosalus tervishoiukuludes 2018. aastal kasvu, ulatudes 450 miljoni euroni ehk 24%ni tervishoiukuludest 2019. aastal. Suurima osa inimeste endi kaetavatest tervisekuludest moodustasid kulutused ravimitele (33%), hambaravile (29%), õendusabile (18%) ja muu eriarsti ambulatoorsele vastuvõtule (11%). Tööandja tervisekulude maksusoodustus peaks katma ka need kululiigid, et lisaks ennetusele oleks võimalik ka töötajate tervisest tingitud töövõime hoidmisele ning taastamisse panustada.

Vabastagem siis maksust

Tööandjate ettepanek on otseselt tervishoiuga seotud tööandja kulutused piiranguta maksudest vabastada ja kaudselt tervist edendavate kulude maksuvaba määra laiendada. Esiteks soovime hetkel kehtivalt kvartaalselt 100 euro piires maksuvabad tervishoiuteenused (taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenused) ja tervisekindlustus 100-eurose piirmäära alt välja viia. Pole head põhjust, miks tööandjate vabatahtlikku panust lisandväärtust loovate inimeste tervisesse peaks koguseliselt piirama.

Teiseks tuleks lisaks nendele kuludele piiranguta maksuvabaks muuta:

• mistahes tervishoiuteenused, sh ennetusmeetmed (nt vaktsiinid), ravimid ja meditsiiniseadmed.
• psühholoogi- ja vaimset tervist toetavad teenused, mida praegune loetelu ei kata – nt stressijuhtimise koolitus, nõustava psühholoogi konsultatsioonid jm ennetav tegevus. Praegu on piiratud ulatuses maksuvaba vaid kliinilise psühholoogi teenused.
• tervisekäitumise koolitused ja konsultatsioonid (praegu maksuvaba, kui võimalik siduda töökohustuste täitmisega).
• terviseuuringute kulud, massaaž jm terviseedendus, mille sõltumata töötervishoiu arsti ettekirjutusest või töökeskkonna riskianalüüsist (viimased on juba täna maksuvabastusega). Suur osa terviseprobleeme, näiteks hambaravi või vanusega kaasnevad riskid, haigustest taastumine ei tulene töötingimustest, mistõttu ei ole töötervishoiuarsti kaudu võimalik pakkuda terviklikke, inimese eripära katvaid lahendusi. Töötervishoid peaks jääma vaid töö iseloomust ja -keskkonnast tulenevate riskide ohjamiseks. Kindlasti ei saa nõustuda ühetaoline regulatiivne kohustuse laiendamisega, kuna kõik tööandjad pole ühetaoliselt võimelised töökeskkonna riskidest väljapoole jäävaid kohustusi täitma.

Kolmandaks tuleks spordiga seotud ning muude tervist edendavate kulude arvestus muuta kvartalipõhisest aastapõhiseks – 400 eurot aastas. Tööandja spordirajatise hooldus ja ka avalike spordirajatiste või -ürituste külastatavus võib olla sesoonne – sellisel juhul katab aastane maksuvabastus neid kulusid paremini. Piiranguga loetellu peaks lisama tervist edendavate meeskonnaürituste korralduskulud ja tervislike vahepalade (nt puu- ja köögiviljad) pakkumise töötajatele.

Hirmul on suured silmad

Miks maksuvabastus tervist hoidvatele ja taastavatele kulutustele veel ei kehti? Terviseedenduse maksuvabastuse vastu olid enne 2018. aasta muudatust ja on ka praegu peamised vastuargumendid, et maksuvabastus vähendaks maksutulu ja tervist edendavate tööandjate juures töötavad inimesed saaksid võib-olla paremat ning rohkem tervishoiuteenuseid kui teised töötajad – justkui solidaarsusprintsiip tervishoius saaks haavatud.

Selle väitega ei saa nõustuda. Pigem on vastupidi – varakult avastatud, ravitud ja kiiresti taastunud töötaja hoiab solidaarse tervisekassa vahendeid kokku, kuna väiksemaid terviserikkeid on odavam kõrvaldada kui hilisemaid kroonilisi seisundeid ravida. Väheoluline pole ka fakt, et hõives olev töötaja on ka maksumaksja, ning seda solidaaresse tervisekassasse. Usume, et lisaraha kaasamine vabatahtlikkuse alusel tooks kasu kõigile patsientidele, kuna haigekassa vahendeid jääks rohkem ka teistele patsientidele. Kindlasti ei lahenda tööandjate panus haigekassa rahalist puudujääki, kuid see teema vajab eraldi diskussioone.

Maksutulude kontekstis näitab kiire arvutus, et praegu erisoodustusena maksustavalt terviseedenduselt maksti 2018-2019. aastal ligi 1,3-1,4 miljonit eurot tööjõumakse. See on üks euro aastas iga eestimaalase ühisest taskust, et need, kelle abiga tööandjad makse maksavad, oleksid tervemad ja viljakamad. Iga töötaja toodab aastas keskmiselt ligi 40 tuhat eurot lisandväärtust ja 14 tuhat eurot maksutulu. Iga inimese töötatud päev oli 2019. aastal ühiskonnale väärt ligi 165 eurot ja kõigi haiguspäevade kulu võis seega olla kuni 800 miljonit eurot (Valem = SKP / hõivatute arv / tööpäevade arv x töövõimetuspäevade arv (haigus-, hooldus- ja tööõnnetuste juhtumid. Sama suurusjärgu saab Centari 2015 uuringutulemuste laiendamisel 2019-le.) Terviseedendus tundub seega väga tõhus investeering ja maksurahu maksuvabastuse laiendamine ei riku.

Kokkuvõtteks: praegune koroonaperiood on näidatud, et ühiskonnaliikmete hea tervis on eduka majanduse alus. On viimane aeg terviseedenduse ja ravi laialdasemaks maksuvabastuseks, et võimaldada tööandjatel suuremat vabatahtlikku panustamist töötajate tervise hoidmisel ja taastamisel. Tööandjate lisaressurss ei mõjuta tervishoiu konkurentsivõimet, ei haava solidaarsusprintsiipi, ega tekita kahju riigieelarvele.