Ehk siis juhul, kui ettevõtja on teinud kõik seaduse kohaselt: ostnud sõiduki, esitanud avalduse maanteeametile, et sõidukiga tehakse üksnes töösõite, arvanud maha sisendkäibemaksu, pidanud piinliku täpsusega sõidupäevikut, aga teise aasta lõpus libastub, sõidab näiteks töösõitudeks mõeldud autoga naisele jõulukinki ostma, peab ta 50% maha arvatud sisendkäibemaksust riigile tagasi maksma.
Lisaks kehtestatakse KMS-i § 30 lg 9, mis kohustab ettevõtjat tagama, et sõiduki kasutamine erasõitudeks oleks välistatud. Seda, kuidas peaks tööandja suutma kõigi ettevõtja autosid kasutavate töötajate üle pidevat järelevalvet pidada, ei ole keegi selgitanud, samas pidi seletuskirja kohaselt maksuhaldur koostama selleks ettevõtjatele juhise.
Kuna tulumaksuseadus kehtestab kohustuse alates järgmise aasta algusest teavitada maanteeametit sellest, et autot kasutatakse üksnes töösõitudeks, jääb arusaamatuks ka see, mis juhtub siis sellisel juhul, kui maanteeametit ei teavitata piisavalt kiiresti. Näiteks on auto ostetud 2017. aasta oktoobris, sisendkäibemaks summas 20 000 eurot maha arvatud, autot kasutatud ainult töösõitudeks, mis nähtub ka sõidupäevikust, kuid ettevõtja ei jõua kohe 2018. aasta jaanuari algul maanteeametit auto kasutusotstarbest teavitada. Kas sellisel juhul nõutakse kõigepealt 10 000 eurot käibemaksu tagasi ja ettevõtja peab omakorda tasuma ka tol kuul erisoodustuselt makse, kuna ei jõutud õigeaegselt teavitust edastada? Seaduseelnõu seletuskirja järgi loetakse sellisel juhul, et sõiduk on n-ö segakasutuses.
Eriti keeruline on olukord siis, kui ettevõttel on näiteks kümme sellist autot, mis kõik on töötajate tööülesannete täitmisega seotud kasutuses ning ettevõtja ei tee aegsasti teavitust. Sisendkäibemaksu tagasinõue oleks sel juhul 100 000 eurot, millele lisanduvad veel maksud erisoodustustelt.
Samas oleks antud olukorras mõistlik, kui 2018. aasta jaanuaris kehtima hakkav KMS-i § 30 lg 7 rakenduks üksnes nendele sõidukitele, mis on ostetud pärast seadusemuudatuse jõustumist, arvestades seda, kui vähe on autori hinnangul antud teemal teavitustööd tehtud ja ka rakendussätetes ei ole midagi selle kohta mainitud.
Lisaks lisati KMS-i § 30 uus lõige nr 8, mis ütleb sisuliselt, et kui ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutusotstarve muutub ja seda hakatakse kasutama mõnel muul eesmärgil, rakendub KMS-i § 30 lg-s 3 sätestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang 50% ühe aasta jooksul, alates muudatusest, olenemata sellest, kuidas sõiduautot selle aasta jooksul tegelikult kasutatakse. Ehk kui jaanuarist märtsini on auto ainult ettevõtluses kasutatav, kuid aprillis tehakse paar erasõitu, siis rakendub KMS-i § 30 lg 3 ja järgneva 12 kuu jooksul saab maha arvata üksnes 50% sisendkäibemaksust. Sätte eesmärk on seletuskirja kohaselt takistada ettevõtjail pidevalt muuta sõiduki kasutusotstarvet, et maandada „manipuleerimise riski“. Tulumaksuseaduses ei ole selliseid manipuleerimise riski maandavaid abinõusid ette nähtud.
*See artikkel on II osa 5. detsembril ilmunud Helena Noot'i ja Marjeta Lumiste artiklist "Sõiduautode maksustamine 2018. aastal".
I osa saab lugeda SIIT
