15. aprillil 2013. a jõustusid võlaõigusseaduses (VÕS) muudatused, millega muuhulgas loodi võlgade sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitamise regulatsioon ettevõtjatevahelistes ning ettevõtja ja avaliku sektori vahelistes suhetes. Viidatud regulatsioon on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 16. veebruari 2011. a direktiivist nr 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul.
Etteruttavalt rõhutab autor siinkohal, et kõnealune regulatsioon kohaldub üksnes ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja avaliku sektori vahelistes suhetes. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt ei kohaldu VÕS § 1131 tarbijate suhtes. See tähendab, et tarbijast võlgnike puhul tuleb jätkuvalt lähtuda VÕS § 113 lg-st 5, mille kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.
Varasemalt tuli ka ettevõtjate vahelistes suhtes tugineda VÕS § 113 lg-le 5. 15. aprillil 2013. a jõustunud VÕS-i muudatustega on ettevõtjate jaoks loodud selgelt eristuv sissenõudekulude hüvitamise regulatsioon omaette paragrahvina.
Mis siis alates 15. aprillist 2013. a võlgniku ja võlasuhete vahel muutus? VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seega on kindlaks määratud sissenõudmiskulude hüvitise suurus. Hüvitis ei sõltu otseselt ei võlausaldajast, tema konkreetsetest pingutustest ega tema tegelikest kuludest võlgnevuse sissenõudmisel. Vastupidiselt viivisele, ei ole sissenõudmiskulude hüvitise suurus ajas muutuv.
Autori hinnangul on sellise sättega oluliselt parandatud võlausaldaja positsiooni sissenõudmiskulude hüvitise nõudmisel. Eelkõige on oluliselt vähendatud võlausaldaja tõendamiskoormist. Varasemalt pidi võlausaldaja sissenõudmiskulude hüvitamisel ära tõendama, milliseid kulusid ta seoses võlgnevuse sissenõudmisega on kandnud, mis võis osutuda praktikas raskeks. Näiteks on raske ettevõtjal tõendada, milliseid kulusid ta on võlgnevuse sissenõudmisega seonduvalt kandnud, kui võlgnevust on oma muude tööülesannete raames sisse nõudnud kaks töötajat, meeldetuletuskirjade saatmiseks on kasutatud võlausaldaja vahendeid (arvuti, paber, elekter), võlgnikule on helistatud, tema kodu juures on käidud jne.
Uue regulatsiooni kohaselt ei pea võlausaldaja võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid kulusid tõendama, kui tema hüvitise nõue ei ületa 40 eurot. Oluline on siinjuures silmas pidada, et 40 euro suuruse hüvitise nõudeõigus tekib võlausaldajal juba juhul, kui täidetud on viivisenõude esitamise eeldused – sisuliselt tekib võlausaldaja vastav nõue võlgnikul poolt viivitusse jäämisega. Täiendavalt ei ole oluline, kas viivisenõudega on põhimõtteliselt juba ka kaetud teatud osa kulutustest, mida võlausaldaja on võla sissenõudmise tõttu kandnud.
Tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mis kohaldub erikokkulepete puudumisel. Üldjuhul ei ole sellest võimalik võlausaldaja kahjuks kõrvale kalduda. Juhul kui pooled siiski soovivad võlausaldaja sissenõudmiskulude nõueõigust piirata, ei tohi selline kokkulepe olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. VÕS sealjuures eeldab, et kui sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine pooltevahelisel kokkuleppel üleüldse välistatakse, siis on see võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Eeltoodu tähendab, et kui pooled on selliselt kokku leppinud, siis võlgnik peab vaidluse korral tõendama, et selline kokkulepe ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
Juhul kui aga võlausaldaja kulud seoses võlgnevuse sissenõudmisega ületavad 40 eurot, siis on võlausaldajal VÕS § 1131 lg 2 kohaselt õigus nõuda seda ületava kahju hüvitamist. Siinkohal tuleb lähtuda üldisest kahju hüvitamise regulatsioonist. Seega on oluline silmas pidada, et hoolimata sellest, et sissenõudmiskulude hüvitise suurusena on VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatud 40 eurot, ei ole tegelikult sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue selle summaga piiratud. Kui kohustuse täitmisega tekkinud viivitamisest tekkinud kahju ületab 40 eurot, siis võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud hüvitissummat ületava kahju hüvitamist.
Ülaltoodust tulenevalt on seadusandja kõnealuse seadusemuudatustega parandatud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva võlausaldaja positsiooni, nähes ette selged reeglid võlausaldajale sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamiseks.
