Tänaseni Eestis kehtinud praktika
IAS 12 paragrahv 52A ütleb, et riikides, kus tulumaksu maksmise kohustus tekib hetkel, mil makstakse dividende, kajastatakse edasilükkunud tulumaks kasutades määra, mis rakendub jaotamata kasumile. Eesti ettevõtete puhul on see 0% ehk edasilükkunud tulumaks on alati 0. IAS 12 paragrahv 52B ütleb, et tulumaksuga seotud kanded kajastatakse hetkel, mil kajastatakse dividendi väljamaksmise kohustus.Nende kahe IAS 12 paragrahvi tõttu Eesti ettevõtted edasilükkunud tulumaksu ei kajasta ning tulumaksukulu tekib alles sel hetkel, kui dividendid välja kuulutatakse. Kõik see on olnud teada juba kaks aastakümmet ja mitte midagi pole siin tänaseni muutunud.
Kas midagi jäi kahe silma vahele?
Kui mitte midagi pole IAS 12 standardis muutunud, siis miks võib olla muutunud kajastamine? IAS 12 standardis on nimelt paragrahv 39, mille olemasolu on kas kahe silma vahele jäänud või on seda valesti mõistetud. Selle järgi tuleb kajastada edasilükkunud tulumaksukohustus investeeringutega (tütar-, sidus- ja ühisettevõtted ning filiaalid) seotud maksustatavate ajutiste erinevuste puhul, välja arvatud erinevused, mille puhul on täidetud mõlemad järgmised tingimused:- Osaluse omanik suudab kontrollida ajutise erinevuse tühistamise ajastamist
- On tõenäoline, et ajutine erinevus ei tühistu lähemas tulevikus
Lihtne näide: konsolideerimisgrupp asutas aastal 2015 tütarettevõtte. See tütarettevõte on igal aastal teeninud kasumit 1 mln eurot ja igal aastal jaotanud kogu kasumi dividendideks kohe pärast majandusaastaaruande kinnitamist. On alust arvata, et tütarettevõte jaotab ka kogu 2018. aasta kasumi dividendideks.
Tütarettevõtte eraldiseisvas aruandes tulumaksukulu ei kajastata, kuna rakendub IAS 12 paragrahv 52A ja 52B, mille järgi on jaotamata kasumi pealt arvestatav tulumaks 0% 31.12.2018 seisuga. Tütarettevõte kajastab tulumaksukulu alles aastal 2019 samal päeval kui dividendid välja kuulutab.
Emaettevõtte konsolideeritud aruandes tuleb aga 31.12.2018 seisuga kajastada edasilükkunud tulumaksukohustus 0,2 mln eurot, kuna samas suuruses tekib tulumaksukohustus tütarettevõttes kogu kasumi jaotamisel. Tütarettevõte kuulutab 2019. aastal omanikele välja netodividendid 0,8 mln euro ulatuses ja kajastab samal hetkel tulumaksukulu 0,2 mln eurot.
Veelkord: edasilükkunud tulumaksukohustus tuleb kajastada konsolideerimise käigus ainult konsolideeritud aruandes.
Praktikas võib olla aga olukordi, kus seda edasilükkunud tulumaksukohustust kajastama ei pea. Tuleb vaid vaadata, et paragrahv 39 tingimused a) ja b) oleksid täidetud.
Kui oluline on see teema?
See puudutab vähemal või suuremal määral kõiki ettevõtteid, kes koostavad konsolideeritud IFRS aruandeid. Kõik need ettevõtted peavad läbi mõtlema, kas nad peavad konsolideeritud aruandes kajastama täiendava edasilükkunud tulumaksukohustuse oma investeeringute pealt.Mõni IFRS aruannet koostav kontsern peab kajastama olulise edasilükkunud tulumaksukohustuse käesoleval aastal ja ma ei välistaks, et mõni on sunnitud oluliselt korrigeerima oma varasemaid aruandeid. Seetõttu võib see teema olla väga oluline mõnede börsiettevõtete ja nende investorite jaoks või muude IFRS-i kasutavate kontsernide jaoks, kelle finantstulemusi pidevalt luubi all hoitakse.
Mis nüüd edasi saab?
Me ei saa pead liiva alla panna ja teeselda, et seda vastuolu Eesti ja teiste riikide lähenemise vahel ei eksisteeri. See küsimus oli hiljuti arutlusel ka globaalsel suurte audiitorvõrgustike IFRS ekspertide kogunemisel, kus võeti seisukoht, et Eesti seni kehtinud praktika ei ole vastavuses IFRS-ga.
Siiralt loodan, et see oluline info jõuab kõikide IFRS aruandeid koostavate ettevõteteni, kes peavad läbi mõtlema, kuidas see uus teadmine nende finantsaruandeid mõjutab. Saab olema huvitav jälgida, kuidas ettevõtted seda uut teadmist aktsepteerivad, kuidas nad standardi paragrahvi 39 rakendavad ja kuidas see Eestis seni kehtinud praktikat mõjutab.
Allikas: KPMG
