„Kui küsida, et mis on Eesti rahvuskala, siis mõni majandusteemade ja tööturu statistikaga rohkem kursis olev inimene võiks öelda, et see on palgalõhe. Kui kevadel tuleb statistikaametist palgalõhe statistika, siis mõnda aega kirjutatakse sellest. Seejärel teema vaibub ning järgmine kord hakatakse asjast jälle uuesti rääkima aasta pärast,“ rääkis Eamets.

Palgaerinevused ei sõltu ainult valdkonnast või soolisest jaotusest

Eamets tõstatas küsimuse, miks naised teatud valdkondades meestest madalamat palka saavad. Ta selgitas, et esmaseks ja suhteliselt loomulikuks põhjenduseks võiks pidada asjaolu, et naised töötavad rohkem madalama palgatasemega valdkondades. Kuid statistika tema sõnul seda oletust ei kinnita – valdkond ise, naiste ja meeste suhe selles valdkonnas ning võrdlus Eesti keskmise palgaga ei seleta palgaerinevusi kuigivõrd.

Näiteks tõi ta majutus- ja toitlustussektori, kus eelmisel aastal oli keskmine palk kõige madalam – moodustades 64 protsenti Eesti keskmisest palgast. Samas oli selles valdkonnas naiste osakaal üks kõrgemaid – 74,6 protsenti. Sellest hoolimata teenisid naised seal meestest keskmiselt 15,4 protsenti vähem.

Teine hea näide on Eametsa sõnul tervishoid, kus naiste osakaal on koguni 87 protsenti, tervishoiu keskmine palk moodustas 121 protsenti Eesti keskmisest ning sooline palgalõhe oli 20,7 protsenti. „Kirurgide seas on mehi ilmselgelt rohkem kui näiteks meditsiiniõdede või sanitaride seas. Mõlemal juhul viitavad palgaerinevused sellele, et mehed on tõenäoliselt kõrgemapalgalistel ametikohtadel kui naised, ehk palgaerinevused tulenevad eelkõige sellest, kuidas inimesed liiguvad ametiredelil või milline haridustase neil on,“ ütles Eamets.

„Kui võtame nüüd näite valdkonnast, kus mehed domineerivad, siis heaks näiteks on ehitussektor, kus mehi on 93 protsenti ning keskmine palk moodustab 86 protsenti Eesti keskmisest palgast ning sooline palgalõhe on 11,4 protsenti. Mäetööstuses on meeste osakaal 92 protsenti ning keskmine palk Eesti keskmisest 113 protsenti ning sooline palgalõhe 15,1 protsenti. Mehed töötavad kaevanduses, naised kontoris.“

Naised küsivad vähem palka

„Kas mõnes sektoris teenivad naised rohkem kui mehed? Naised said meestest kõrgemat palka eelmise aasta andmetel ainult veonduses ja laonduses. Vahe naiste kasuks oli 7,1 protsenti. Naiste osakaal sektoris on 25 protsenti,“ ütles Eamets, lisades, et kaks valdkonda, kus saadakse Eesti keskmisest oluliselt kõrgemat palka, on pangandus ning IT – ning seal on ka palgalõhe väga suur, ligikaudu 25 protsenti.

„See lühike ülevaade näitab ilmekalt, et naiste ja meeste osakaalul või palgal, mida valdkonnas makstakse, ei ole palgalõhega silmanähtavat seost. Palgaerinevused hakkavad tulema mängu siis, kui inimestel on erinev karjääriredel, haridustaust või töökogemus,“ märkis Eamets.

„Ühes varasemas uurimuses vaatasime CV-Online'i ja tööjõu-uuringu andmeid ning võrdlesime tööportaalis küsitud palga ning lõpuks reaalselt makstud palga seost sooga. Selleks kasutati vastavat ökonomeetrilist kokkusobitamise meetodit. Järeldus, milleni jõudsime, näitas, et esiteks küsisid naised madalamat palka kui mehed ja teiseks nad ka said reaalselt lõpuks madalamat palka kui sama tööd tegevad mehed. Edasi on juba muna ja kana küsimus – kas madalamat palka saadakse sellepärast, et rohkem ei küsita, või küsitakse madalamat palka sellepärast, et teatakse: rohkem nagunii ei maksta. Ilmselt on natuke õigus mõlema väite puhul,“ lisas Eamets.