Erinevad arvestuspõhimõtted
Täisteenusrent on tehing, mis peale tavapärase vara kasutamise teenuse hõlmab erinevaid lisateenuseid. Rohkem kasutatakse seda autode rentimisel ning kõige populaarsem on see tõenäoliselt sõiduautode puhul. Lisateenuste ring, mida autorendi täisteenusrendi puhul pakutakse, on lai ning see võib sisaldada kindlustust, regulaarset hooldust, kütusekaartide haldamist, autopesu, keemilist puhastust ja paljut muud.
Täisrenditeenuse kajastamisel raamatupidamises tuleb järgida kehtivaid raamatupidamisalaseid õigusakte. Selles artiklis tugineme rahandusministri 2017. aasta 22. detsembri määrusega nr 105 kehtestatud Eesti finantsaruandluse standardile, mille raames käsitleb renditehingute kajastamist RTJ 9 „Rendiarvestus”.
Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kõnealuse määrusega on renditehingute arvestusse tehtud oluline täiendus. Nimelt on peale rentnike varem kasutusel olnud käsitluse alternatiivina lubatud ka IFRS-ist 16 „Rendiarvestus” pärinev arvestuspõhimõte, mille kohaselt kõik rendid kajastatakse kapitalirendi põhimõtetel, st rendile võetud vara võetakse bilanssi ning kajastatakse rendikohustis. Endiselt on kasutusel aga ka varasem arvestuspõhimõte, mille puhul renditehingud jagatakse kasutus- ja kapitalirendiks ja kajastatakse vastavalt kas teenusena või nagu vara ost-müük (RTJ-is 9 kasutatakse selle arvestuspõhimõtte kohta ka nimetust „SME IFRS-i põhimõte”). Kuna see arvestuspõhimõte on väiksema ettevõtte jaoks käepärasem ja vähem töömahukas, eeldame selles artiklis edaspidi SME IFRS-i arvestuspõhimõtte kasutamist.
Täismahus artiklit saate lugeda äsja ilmunud Raamatupidamisuudiste kolmandast numbrist.
Kui Te pole jõudnud Raamatupidamisuudiseid veel tellida, saate seda teha SIIT.
