Tarnetingimused ostu- ja müügilepingutes määravad osapoolte vahelise tegutsemiskohustuse, kulude jaotuse ning kahjuriskide ülemineku müüjalt ostjale. Enamlevinud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud tarnetingimused on Incoterms. Viimased Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) poolt kinnitatud tarnetingimused koosnevad 11. klauslist, kirjeldades selgelt tehingu osapoolte kohustusi (transpordi korraldamine, järelevalve, kindlustamine, kahjuhüvitis jm) tarne ajal.
Tarneklausli valik
Tarneklauslit valides tuleb otsustada, mis hetkel soovitakse vara omandiga seotud riskide ja hüvede üle minemist müüjalt ostjale, sh:
- kaubaveo korraldamine,
- kindlustus,
- hoiustamine,
- kahjuhüvitis jm.
Olenevalt klauslist võivad kohustused üle minna hetkel, kui kaup antakse üle müüjalt transpordifirmale, kui kaup jõuab sihtriiki või -sadamasse või kui kaup antakse üle ostjale.
Tarnetingimused loovad selged reeglid
Rahvusvaheliselt heakskiidetud tarnetingimuste puhul on kauba ostutehingud läbipaistvamad ning selgelt on määratletud, kelle kanda jäävad tarnega seotud kulutused, sh tolli-, kindlustus- ja muud kulud. Nii välditakse näiteks keelebarjääri, kultuuriliste erinevuste jm põhimõtete korral lahkarvamusi.
Raamatupidamise seisukohast on oluline jälgida tarnetingimusi, et majandusaasta aruande bilanss annaks korrektse ülevaate ettevõtte finantsseisundist. Tehinguid kajastades tuleb lähtuda tarneklauslitest, mis määravad omandiõiguste ja -kohustuste üleminekumomendi. Vältimaks varade ja kohustuste üle- või alahindamist aastaaruandes, on eriti oluline klassifitseerida aastalõpu tehingud vastavalt tarneklauslitele, kas „kaup teel“, “ettemaks kaupade eest“ või „varud“ bilansikirjele.
Õigete andmete edastamiseks majandusaasta aruandes tuleb veenduda, et kõikidel dokumentidel on tarnetingimused samad (ostu- ja müügiarve, leping, saateleht jm).
Täpsemalt saab sel teemal lugeda siit.
Maia Sokolova,
Grant Thornton Rimessi auditi assistent
