Dekoratiivne eelnõu
Kogenud ja elutargad lugejad ei lasknud ennast häirida ka sellest, et Sotsiaalministeerium vormis töötukassa ettepaneku viisakalt määruse eelnõuks, riputas selle kooskõlastamiseks välja eelnõude infosüsteemi ja lasi valitsuse istungil selle eelnõu pidulikult vastu taevast lennutada. Sest kogenud ja elutark lugeja teab, et töötuskindlustuse nime all kehtib Eestis viimastel aastatel eelarvetasakaalu kindlustus. Kuigi 2008. aasta lõpus ulatus töötukassa varade kogumaht 3,2 miljardi kroonini (200 miljonit eurot), ei olnud neid reserve võimalik kasutada, sest sel juhul oleks 2009. aasta avaliku sektori konsolideeritud eelarvepuudujääk ületanud maagilist Maastrichti 3% piiri ja Eesti oleks ilma jäänud erutavast eurost. Nii tuligi töötuskindlustusmaksete määrasid 2009. aastal hoopis tõsta ning sellest ajast saadik tasakaalustab töötuskindlustuse ülejääk riigi- ja kohalike eelarvete puudujääke. Praeguste maksemääradega jõuab töötukassa varade maht 2012. aasta lõpuks juba üle 400 miljoni euro.
Vahepeal võiks viisakuse pärast mainida, et EML arvates olnuks Eesti majanduse seisukohast kasulikum vähendada kindlustusmaksete määra ja kergendada sellega tööjõu maksukoormust. See oleks soodustanud uute töökohtade loomist, millest oleks Eestile, sh Eesti riigieelarvele pikemas perspektiivis rohkem kasu kui selliste reservide kogumises, mida tegelikult kunagi kasutama ei hakata.
Hoidke raha töötukassas!
Oot-oot, miks ei hakata? Ka see pisike probleem on töö käigus edukalt lahendatud. Kui töötukassa raha ei saa kasutada töötuskindlustushüvitise maksmiseks, siis on seda ju võimalik kasutada mujal. Miks võtta riigikassale laenu ja maksta välispankade intresse, kui samal ajal hoitakse töötukassa raha nendes samades välispankades ja makstakse pankadele selle eest teenustasu? Nagu lugeja teab, jõuti ka selle teema ümber sügisel korralikult lärmi lüüa — kes nimetab seda töötukassa sundriigistamiseks, kes laenamiseks, kes finantsjuhtimise optimeerimiseks. Nüüd on vastavad seadusemuudatused vastu võetud (TKindlS §-d 341 ja 521) ning alates 2012. aastast antakse töötukassa raha haldamine üle riigikassale. Majanduslikult on see igati mõistlik samm ja ka EML on sellele „sundriigistamise“ ideele toetust väljendanud. Meie arvates ei ole probleem mitte selles, kus kogutud raha hoiustada ja kellele seda välja laenata, vaid probleem on selle raha kogumises. Kui see hunnik juba kokku on kuhjatud, olgu sellest neetud rahast siis lõpuks meile mingit kasu ka.
Edasine uudistevoog kuulub juba rohkem meelelahutuse maailma. Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu otsustas kutsuda oma esindajad tagasi Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa nõukogust. Tagasikutsumise põhjuseks on haigekassa ja töötukassa varade liitmine riigikassaga. Tööandjad soovitavad edaspidi konsolideerida ka haigekassa ja töötukassa teenusteportfelli. „Suurema sünergia ja kokkuhoiu saavutamiseks võiks mõlemad kassad riigistada ning anda nende funktsioonid üle Sotsiaalministeeriumile,“ seisab nende pressiteates. Võimalik, et see pidi olema sarkastiline nali, kuid EML arvates tulekski vähemalt töötukassa kui avalik-õiguslik juriidiline isik likvideerida ja muuta Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevaks valitsusasutuseks. Täpselt sellise ettepaneku tegi EML siis, kui Tööturuamet ühendati töötukassaga. Kui haigekassa puhul on mõned juriidilised aspektid, mis õigustaksid juriidilise isiku staatust (lepingud raviteenuste osutajatega), siis töötuskindlustushüvitiste väljamaksmist saaks väga edukalt korraldada samamoodi, nagu see käib pensionitega, kus liiguvad palju suuremad rahad, aga pole mingit sotsiaalpartnerlust ega avalik-õiguslikku juriidilist isikut. Eesti riigikorralduse arengutega kursis olevad inimesed teavad, et avalik-õiguslikud juriidilised isikud võivad kaduda sama juhuslikult, nagu nad tekivad.
Kas lihtrahvas jääb vesise suuga pealt vaatama?
Et lõpetada lugu optimistlikul lainel, olgu lisatud mõned praktilised nõuanded nendele, kellele tundub, et nad maksavad ebaõiglaselt palju töötuskindlustusmakseid ega saa selle eest midagi väärilist vastu.
Menüü 1 – „Aitab!“. Selle menüü kasutajad lõpetavad töösuhte ning jätkavad oma tegevust kas juriidilise isiku juhatuse või nõukogu liikmena või registreerivad ennast füüsilisest isikust ettevõtjana ning osutavad ettevõtjana teenust oma endisele tööandjale. Kirjeldatud juhtudel töötuskindlustusmaksete tasumise kohustust ei teki.
Menüü 2 – „Tahan oma raha tagasi!“. Selle menüü kasutajad lasevad ennast ilutulestiku saatel koondada ning võtavad ennast töötuna arvele. Töötukassa maksab kõigepealt 1–2 kuupalga ulatuses koondamishüvitist (vt TKindlS § 141-144) ning seejärel maksab 270 päeva töötuskindlustushüvitist (esimese saja päeva jooksul 50% ja edasi 40% varasemast töötasust). Loomulikult ei tohi töötuna arvel olev isik samal ajal töötada ega olla füüsilisest isikust ettevõtja, kuid keegi ei keela omada osalusi osaühingutes, aktsiaseltsides, ühistutes või mittetulundusühingutes. Juhatuse või nõukogu liikmena ei tohi küll tasu saada, aga dividendide maksmine on igati teretulnud. Kui selline stsenaarium tundub olevat liiga keeruline, siis on võimalik paluda, et töötukassa suunaks teid ettevõtluskoolitusele (ühtlasi saate ka taotleda 4474 euro suurust ettevõtluse alustamise toetust).
Lasse Lehis
EML juhatuse liige
Valitsuse pressikonverentsi stenogramm
24.11.2011
Hanno Pevkur
Kõige olulisema ja kõige rohkem debatti tekitanud teemana arutasime töötuskindlustusmakse määrasid. Töötukassa nõukogu maksemäärade ettepanek valitsusele oli teatavasti selline, et töötajate maksemäär võiks olla järgmisest aastast 2,0 ja tööandjate maksemäär 1,0 ehk kokku 3,0 protsenti. Selle ettepanekuga ei saanud juba töötukassa nõukogus ei mina ega valitsust esindav Rahandusministeeriumi kantsler Veiko Tali nõustuda. Need põhjused on tegelikult üsna lihtsad. Põhjused on selles, et tänases majanduslikus määramatuses ei saa me olla kindlad, et reservid on tõesti piisavad. Neid reserve on vaja kasvatada. Oleme juba enne majanduskriisi kokku leppinud, et reservid peavad olema vähemalt kahe aasta väljamaksete kohustused.
Reservide piisavus on kindlasti väga problemaatiline. Iga päev tuleb uut teadmist ja see uus teadmine ei ole teinud olukorda ju paremaks — SEB üleeilne hinnang järgmise aasta majanduskasvule ja ka rahvusvaheliste organisatsioonide hinnang. Meenutame ka IMF seisukohta töötuskindlustusmakse määra kohta, mis ütles väga selgelt, et praegu on vara töötuskindlustusmakset alandada. Neid argumente silmas pidades ei nõustunud valitsus täna kinnitama neid maksemäärasid. Tegime ettepaneku töötukassa nõukogule teemat uuesti arutada. Töötukassa nõukogu on kokku kutsutud järgmiseks esmaspäevaks, kella 10-ks.
Ma väga loodan, et tööandjad siiski tulevad sinna nõukogu koosolekule, sellepärast et nende eilne avaldus ei tähenda seda, et nad ei peaks töötukassa nõukogu töös osalema. Kindlasti peavad ja ma usun ka seda, et mõistlikum on laua taga asju arutada kui meedia vahendusel ultimaatumeid esitada. Arutelu on kompromissi algeks. Me ei saa arutada läbi meedia või läbi avalikkuse seda, kas üks või teine osapool peab olema kaasatud või mitte. Töötuskindlustuse seadus on eraldi välja toonud ametiühingute keskliidu rolli, teenistujate ametiühingute rolli ehk siis TALO esindaja ja samamoodi nimeliselt tööandjate keskliidu kaks esindajat töötukassa nõukogus. See on seaduses nii kirjas. Nii on Eesti Vabariigi parlament otsustanud. Loomulikult tuleb teemat arutada, aga ei saa siduda töötuskindlustusmakse määrasid ja töötute abistamist ehk n-ö võimaliku riski seadmist sellega, kas ja kuidas on reservid paigutatud.
Võime reservidest pikalt rääkida. Te võite üle kuulata ka eilse infotunni, kus ma reservidest pikalt rääkisin. Siduda reservide paigutusi ja töötuskindlustusmakse määrasid ei ole korrektne. Meil on vaja tagada inimestele kindlustunne, et iga töötu saab vajadusel abi ja sellest lähtuvalt valitsus täna ka neid maksemäärasid ei kinnitanud, vaid suunas selle ettepaneku veelkordseks läbivaatamiseks töötukassa nõukogule. Aitäh!
Vahur Koorits, Delfi
Praegu läheb töötukassa jooksvatest tuludest vaid pool väljamakseteks ja teine pool jääb reservi. Kui te nüüd ütlete, et me peame olema valmis ootamatusteks, siis kas te ennustate, et praegune töötuse tase võiks kahekordistuda, sest vaid siis läheb reserve vaja?
Hanno Pevkur
Aitäh küsimuse eest! Olgem nüüd realistid ja vaadakem, mis on toimunud. Kui me meenutame vaid mõne aasta taguseid aegasid, siis oli väga suur surve, et 1,5% pealt tulla maksemääraga 0,9% peale. Tuldi survele vastu, tuldi 0,9% peale ja mis oli tulemus? Tulemus oli see, et me pidime tõstma selle 3% ja siis ka 4,2% peale, et üldse need väljamaksed tagada. Kui tollal ei oleks 0,9% peale tuldud, ei oleks olnud võib-olla vajadust ka paari aasta eest tulla 4,2% maksemäära juurde. Selles mõttes, et kaks korda ühe reha peale astuda ei ole väga mõistlik. Ühekorra me selle vea tegime, et me tulime ennatlikult, majandussituatsiooni mitte arvestades maksemääraga alla, ja ma tõesti ei taha olla samas situatsioonis näiteks aasta või poole aasta pärast, kus me näeme, et reservid on otsas.
Ja peale selle reservid on ikkagi mõeldud pikemaajalise kindlustunde tagamiseks, mitte vaid üheks või kaheks aastaks. Nii et see, et reserve kogutakse töötuskindlustuses headel aegadel, on igati loogiline. Ja vaadake ka Praxise viimast analüüsi, kus nad pakuvad välja skeemi, et tegelikult peaks olema maks hoopis n-ö protsükliline, kus me headel aegadel kogume ja kehvadel aegadel langetame maksu. Praegu me oleme Eestis käitunud risti vastupidi ehk headel aegadel on maksu alandatud ja siis, kui on kehvaks läinud, siis on maksu tõstetud. Selles mõttes lihtsalt see otsus oleks liiga ennatlik, olgem ausad.
Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Eile ütlesite, et valitsus on andnud oma keeldumisega makset langetada oma hinnangu töötukassa nõukogule, et nendel ei ole pädevust organisatsiooni juhtida, kui nad ei saa nimetada töötuskindlustuse määra. Eile ütles sotsiaaldemokraat Eiki Nestor Riigikogu kõnepuldist ka, et Ansip ja Ligi laamendavad, et seda asja ei saa kuidagi nimetada dialoogiks. Kuidas te seda kommenteerite, on see hinnang…?
Andrus Ansip
Kindlasti ei ole dialoog see, kui üks ütleb ja teine lööb kontsad kokku ja võtab kohe täitmiseks selle, mida üks ütles. Meenutame, et neid eriarvamusi on ju töötukassa nõukogu ja valitsuse vahel olnud ka varem, näiteks 2004. aastal. Töötukassa nõukogu jäigi eriarvamusele ja valitsus kehtestas maksemäära. 2008 — täpselt samamoodi, konflikt, eriarvamused.
Praegusel juhul, tõtt öelda, ma ei mõista töötukassa nõukogus esindatud ametiühinguid ja tööandjate keskliitu ning nende positsioone. Ma ei mõista seda, kuidas saab jätta märkamata selle, mis ka viimaste kuude jooksul ja eriti viimase kuu jooksul on Euroopas ja terves maailmas toimunud. Ehk siis, ebakindlus on süvenenud, määramatust on kuu aja jooksul tulnud märgatavalt juurde ja ma ei saa aru, millel põhineb nende optimism ja nende väited, et Eestiga midagi ei juhtu.
Nad ütlevad, et kaheks aastaks praegusi reserve jätkub. Aga ma küsin, kust te teate, kui sügavaks võib osutuda see kriis, mis võib tekkida, aga mis võib ka mitte tekkida?
Kui võtta kõige mustemaid stsenaariume, siis mõned räägivad 20-lisest, mõned 40%-lisest majanduslangusest, mis võib tabada tervet Euroopat. Mina muidugi seda ei usu. Aga paljudel puhkudel on nii, et ei usu, aga igaks juhuks tuleb valmistuda. Kust nemad teavad, et see kriis, mis võib tekkida, aga mille tekkimisse mina väga jälle ei usu, kestab kaks aastat ja mitte kolm? Kust tuleb see veendumus, et praegu on vahendeid piisavalt ja siis, kui kriis peaks lahvatama, ei ole mitte mingisugust vajadust kriisi kõige sügavamas põhjas hakata maksemäärasid tõstma? Minul seda veendumust ei ole. See ei ole mitte ainult minu arvamus. Eesti Pank on jõudnud sellele seisukohale, Rahvusvaheline Valuutafond on jõudnud sellele seisukohale, et Eestil ei ole mitte mingil juhul mõistlik alandada töötuskindlustusmakse määrasid 1. jaanuarist 2012. 2013. aastal — jah, koalitsioon on selles kokku leppinud. Me eeldame, et selleks ajaks on kogunenud piisavad reservid ja maksemäärasid me alandame 1. jaanuarist 2013. Aga praegu, kus majanduse üldine jahenemine Euroopas on reaalsus, kus meie jaoks on täiesti selge, et sõltume küllalt oluliselt oma põhilistest eksporditurgudest ja arengutest nendel turgudel, ja teame, et need arengud ei ole head. Minna siis kergekäeliselt maksemäärade alandamisele — ma ei saa sellest aru.
Riigil lasub lõplik kohustus tagada töötukassale piisavate vahendite olemasolu ka kõige halvemateks aegadeks. Valitsus kuulab kindlasti ära töötukassa nõukogu arvamuse, aga lõplik vastutus on riigil ja riik need vahendid ka töötukassale tagab. Ma ei taha kurja välja kuulutada, öeldes, et lähebki halvasti. Kui kõigil läheb halvasti, siis ma olen veendunud, et ega Eesti sellest puutumata ei jää. Aga me oleme praegu võimalikuks uueks kriisiks märksa paremini ette valmistatud kui 2008. aastal. Aga ei maksaks võtta ülioptimistlikku hoiakut, et juhtugu mis juhtub, meiega nagunii midagi ei juhtu. Võib juhtuda. Ehk siis ma soovitaksin nõukogu liikmetel võtta roosad prillid eest ära ja vaadata asju nii, nagu nad on. Aitäh!
Toomas Pott, ERR
Kuidas te kommenteerite opositsiooni ja ametiühingute väiteid, et siin on tegemist varjatud tulumaksuga tegelikult, selle maksu….
Andrus Ansip
Kui ta on varjatud tulumaks, siis selle väitega ma kindlasti nõus ei ole. Kui keegi tahab pidada töötuskindlustusmakset millekski muuks, on see väga meelevaldne, sest see raha ju kogutakse töötukassasse, mida saab ainult seadusega määratud eesmärkidel kasutada. Nii et mitte mingiks muuks otstarbeks seda raha kasutada ei ole võimalik. Põhimõtteliselt ei ole riigil ju tulumaksust puudus, puudus on näiteks sotsiaalmaksust. Aga ma arvan, et me sotsiaalmaksu määra tõstma ei lähe vaatamata sellele, et pensionide väljamaksmiseks sotsiaalmaksu pidevatest laekumistest ju ei jätku.
Kui rääkida sellest, et mingit maksumäära tuleks suurendada, siis ma suunaksin opositsioonipoliitikute tähelepanu eelkõige sellele, et kus kohas see kõige suurem defitsiit on ja defitsiit on just nimelt sotsiaalvaldkond. Ehk siis sel juhul pöördugu sotsiaalmaksu juurde. Aga see ei ole ilmselt poliitiliselt magus teema, kuna sotsiaalmaksumäära pole praegune koalitsioon alandanud ja rääkida lihtsalt maksumäärade suurendamisest ei ole populaarne ja ilmselt seetõttu nad seda ei tee.
Allikas: Artikkel ilmus ajakirja Maksumaksja detsembri numbris.
