Palavad õnnitlused peaministrile ka meie poolt! Loomulikult on väga tore, et majandus näitab toibumise märke ja see ka maksulaekumistes kajastub. Loodetavasti ei anna see signaali, et avaliku sektori kulude kokkuhoiu või riigivalitsemise efektiivsemaks muutmise plaanid võiks nüüd ära unustada.

Siiski tahaks lugejale tuua mõned näited selle kohta, et vähemalt üks väike kübe laekunud maksudest võib olla väikese kavaluse või sohiga kokku kogutud. Plaan vajab täitmist ja selle nimel on tublid maksuametnikud valmis paljukski. Vähemalt meie liikmetelt kogutud info viitab sellele, et eelarve täitmiseks kasutatakse mõnikord üsna küsitava väärtusega võtteid.

Kes vana asja meelde tuletab…

Üsna mitmeid kaebusi oleme saanud selle kohta, et e-maksuametisse on üleöö ilmunud intressivõlad, mis peaksid ammu aegunud olema. Ilmselt ei ole siin tegu tahtliku sohimängimisega, vaid järjekordse näitega sarjast „arvuti on targem kui inimene”. Arvatavasti on aegunud intressid omal ajal kuhugi „ära peidetud” ja pärast järgmist tarkvarauuendust tulid vanad võlad kogemata „kapist välja”. Sellele viitab ka asjaolu, et kaebused tulid meile just ajal, kui MTA teatas oma uue automaatse võlahaldussüsteemi töölerakendamisest.

Olgu siis kõigile meelde tuletatud, et hilinemisega tasutud maksusummalt arvutatud intressivõla kohta peab MTA tegema tasumisest arvates ühe aasta jooksul intressinõude (MKS § 118). Kui selle aja jooksul ei ole intressinõuet esitatud, tuleb „arvestuslik intress” aegunud osas kustutada. Väidetavalt pidi MTA programm küll aegunud võlgu automaatselt kustutama, kuid kindel olla selles ei maksa. Kui intressinõue sisaldab aegunud intressi, siis tuleb vastav haldusakt kindlasti vaidlustada. Kui maksumaksja tasus ise intressivõla, mis maksmise hetkel oli juba aegunud, võib esitada maksuhaldurile tagastustaotluse.

Käibemaksu tagasi ei saa

Üks väga efektiivne meetod, kuidas maksulaekumisi kiirendada, on venitada maksutagastustega. Kõik, kes on kokku puutunud käibemaksu tagastusnõuetega, teavad, et maksude tagasiküsijatel on oluliselt suurem tõenäosus sattuda maksuhalduri ebaterve huvi objektiks. Loomulikult on tagastusnõuete kontroll paljudel juhtudel igati vajalik ja õige asi, aga viimasel ajal on meil tulnud tegeleda mitme kliendi asjaga, kus on näha ilmselgelt pahatahtlikku venitamist maksuhalduri poolt. Teatavasti võimaldab käibemaksuseaduse § 34 teatud tingimustel pikendada käibemaksu tagastusnõude täitmist, kuid meie oleme näinud juhtumeid, kus neid sätteid on nii formaalselt kui sisuliselt eiratud. Sellistel juhtudel oleme aidanud liikmetel vaiet vormistada.

Eriti ettevaatlik tasub olla nendel, kellel on tekkinud esmakordselt suuremas summas tagastusnõue – näiteks kui on tehtud suuremaid investeeringuid, soetatud kinnisvara. Ja oh õnnetust, kui see kinnisvara oli võlgade katteks müüki pandud, nii et kogu müügisumma läks joonelt võlausaldajatele ja käibemaksu osa jäi riigile maksmata. Sellises olukorras võite üsna kindlad olla, et maksuamet leiab alati hea põhjuse, miks kogu süü ostja kaela ajada — näiteks väita, et tegemist oli teeseldud tehinguga või et tehingut ei oleks üldse tohtinud käibemaksuga maksustada (väga levinud võlusõna selle juures on „ettevõtte üleandmine”).

Seadused võivad kirjutada mida tahes, kuid on selge, et kui kinnisvara müüja läheb pankrotti ja jääb riigile võlgu, siis ainus reaalne võimalus raha kätte saada ongi jätta ostjale käibemaks tagastamata.

Käibemaksu tagastusnõude täitmise pikendamise või keeldumise motiive oleme näinud seinast seina — küll on makstud kahtlaselt vara, küll kahtlaselt hilja, küll kahtlaselt palju, küll kahtlaselt vähe või polegi raha makstud (tehti tasaarvestus). Mõnikord on kahtlane see, et ostja ja müüja tunnevad teineteist, mõnikord jällegi see, et nad teineteist ei tunne. Kindlasti on olukordi, mis väärivad uurimist ja kus ostja tõesti on käibemaksupettuse korraldanud, kuid märksa enam käib meie silmade eest läbi selliseid kaasuseid, mis kõikide eelduste kohaselt lõppevad pärast pikka kohtuvaidlust nii, nagu lõppes üks metsameeste asi. Aga võib-olla ongi keegi kusagil juba otsustanud, et euro ja euroerakonna valimistulemuse nimel ei ole teab mis suur patt maksta väike intressikene selle eest, et maksutagastused meelega järgmisesse aastasse venitatakse. Sest ega siis ükski ametnik ega erakond seda intressi oma taskust ei maksa.

Sina pole mingi maksumaksja

Häirivalt palju oleme pidanud kokku puutuma juhtumitega, kus maksuhaldur on soovinud käibemaksukohustuslaste registrist kustutada Eestis asuvaid äriühinguid, kelle kogu käive on maksustatud 0%-lises määras. Põhjendus on kusjuures erakordselt tobe ja ilmselgelt seadusega vastuolus. KMS § 22 lg 31 annab maksuhaldurile õiguse kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. KMS § 10 lõiked 4 ja 5 loetlevad aga juhtumid, mil teenuse käibe tekkimise koht ei ole Eestis. Lihtsameelsetele püütakse väita, et „ettevõtlusega tegelemise koht” ja „käibe tekkimise koht” on üks ja sama. Ega ikka ei ole küll. Teenuse käibe tekkimise koht määratakse üldjuhul selle järgi, kus asub teenuse saaja. KMS § 10 saabki käia vaid selliste maksumaksjate kohta, kes tegutsevad Eestis.

Siin on küll jäänud mulje, et tahetakse lihtsalt ära kasutada inimeste vähest teadlikkust. Näiteks on meile viimasel ajal silma hakanud ka, et tänu Soome ehitusturu elavnemisele on tekkinud päris palju uusi Eesti ettevõtjaid, kes pole varem kokku puutunud 0%-lise maksumääraga ja kes tõesti ei tea, et nii 0% käive ja välismaal toimuv ettevõtlus annavad sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Selliseid uustulnukaid õnnestub maksuametil ära lollitada küll.

Paraku võivad isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisel olla mõnikord lausa katastroofilised tagajärjed. Esiteks tuleb vastavalt KMS § 29 lõikele 10 maksta käibemaksu varem soetatud kaupadelt, millelt on sisendkäibemaks maha arvatud. Teiseks kaob ära sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kui ettevõtja ei ole ka kusagil teises Euroopa Liidu liikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud, ei saa ta KMS § 35 alusel Eestis käibemaksu tagasi ehk teisisõnu tekib käibemaksu kumulatsioon. Kolmandaks ei pruugi välismaal asuvad kliendid enam aktsepteerida Eestist saadud käibemaksuta arveid, kui arve esitajal ei ole kehtivat käibemaksuregistri koodi. Selline segadus võib päädida kas välismaal käibemaksukohustuslaseks registreerimisega või kliendi kaotusega. Ainus väljapääs probleemist saab olla maksuhalduri vastava otsuse õigeaegne vaidlustamine. Kui ei ole KMS § 29 lg 10 rakendamise ohtu, siis võib ka esitamise võimalusel esitada uuesti käibemaksukohustuslaseks registreerimise avalduse, kuid ka sellele võib järgneda vaidlus maksuhalduriga.

Loodetavasti kaob probleem 2011. aastal jõustuva KMS § 19 muudatusega, mis teeb Eestis käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustuslikuks kõikidele ettevõtjatele, kelle kogu käive tekib vaid teenuste osutamisest teistes Euroopa Liidu riikides asuvatele ettevõtjatele.

 

Kes vana asja meelde tuletab…

Üsna mitmeid kaebusi oleme saanud selle kohta, et e-maksuametisse on üleöö ilmunud intressivõlad, mis peaksid ammu aegunud olema. Ilmselt ei ole siin tegu tahtliku sohimängimisega, vaid järjekordse näitega sarjast „arvuti on targem kui inimene”. Arvatavasti on aegunud intressid omal ajal kuhugi „ära peidetud” ja pärast järgmist tarkvarauuendust tulid vanad võlad kogemata „kapist välja”. Sellele viitab ka asjaolu, et kaebused tulid meile just ajal, kui MTA teatas oma uue automaatse võlahaldussüsteemi töölerakendamisest.

Olgu siis kõigile meelde tuletatud, et hilinemisega tasutud maksusummalt arvutatud intressivõla kohta peab MTA tegema tasumisest arvates ühe aasta jooksul intressinõude (MKS § 118). Kui selle aja jooksul ei ole intressinõuet esitatud, tuleb „arvestuslik intress” aegunud osas kustutada. Väidetavalt pidi MTA programm küll aegunud võlgu automaatselt kustutama, kuid kindel olla selles ei maksa. Kui intressinõue sisaldab aegunud intressi, siis tuleb vastav haldusakt kindlasti vaidlustada. Kui maksumaksja tasus ise intressivõla, mis maksmise hetkel oli juba aegunud, võib esitada maksuhaldurile tagastustaotluse.

Käibemaksu tagasi ei saa

Üks väga efektiivne meetod, kuidas maksulaekumisi kiirendada, on venitada maksutagastustega. Kõik, kes on kokku puutunud käibemaksu tagastusnõuetega, teavad, et maksude tagasiküsijatel on oluliselt suurem tõenäosus sattuda maksuhalduri ebaterve huvi objektiks. Loomulikult on tagastusnõuete kontroll paljudel juhtudel igati vajalik ja õige asi, aga viimasel ajal on meil tulnud tegeleda mitme kliendi asjaga, kus on näha ilmselgelt pahatahtlikku venitamist maksuhalduri poolt. Teatavasti võimaldab käibemaksuseaduse § 34 teatud tingimustel pikendada käibemaksu tagastusnõude täitmist, kuid meie oleme näinud juhtumeid, kus neid sätteid on nii formaalselt kui sisuliselt eiratud. Sellistel juhtudel oleme aidanud liikmetel vaiet vormistada.

Eriti ettevaatlik tasub olla nendel, kellel on tekkinud esmakordselt suuremas summas tagastusnõue – näiteks kui on tehtud suuremaid investeeringuid, soetatud kinnisvara. Ja oh õnnetust, kui see kinnisvara oli võlgade katteks müüki pandud, nii et kogu müügisumma läks joonelt võlausaldajatele ja käibemaksu osa jäi riigile maksmata. Sellises olukorras võite üsna kindlad olla, et maksuamet leiab alati hea põhjuse, miks kogu süü ostja kaela ajada — näiteks väita, et tegemist oli teeseldud tehinguga või et tehingut ei oleks üldse tohtinud käibemaksuga maksustada (väga levinud võlusõna selle juures on „ettevõtte üleandmine”).

Seadused võivad kirjutada mida tahes, kuid on selge, et kui kinnisvara müüja läheb pankrotti ja jääb riigile võlgu, siis ainus reaalne võimalus raha kätte saada ongi jätta ostjale käibemaks tagastamata.

Käibemaksu tagastusnõude täitmise pikendamise või keeldumise motiive oleme näinud seinast seina — küll on makstud kahtlaselt vara, küll kahtlaselt hilja, küll kahtlaselt palju, küll kahtlaselt vähe või polegi raha makstud (tehti tasaarvestus). Mõnikord on kahtlane see, et ostja ja müüja tunnevad teineteist, mõnikord jällegi see, et nad teineteist ei tunne. Kindlasti on olukordi, mis väärivad uurimist ja kus ostja tõesti on käibemaksupettuse korraldanud, kuid märksa enam käib meie silmade eest läbi selliseid kaasuseid, mis kõikide eelduste kohaselt lõppevad pärast pikka kohtuvaidlust nii, nagu lõppes üks metsameeste asi. Aga võib-olla ongi keegi kusagil juba otsustanud, et euro ja euroerakonna valimistulemuse nimel ei ole teab mis suur patt maksta väike intressikene selle eest, et maksutagastused meelega järgmisesse aastasse venitatakse. Sest ega siis ükski ametnik ega erakond seda intressi oma taskust ei maksa.

Sina pole mingi maksumaksja

Häirivalt palju oleme pidanud kokku puutuma juhtumitega, kus maksuhaldur on soovinud käibemaksukohustuslaste registrist kustutada Eestis asuvaid äriühinguid, kelle kogu käive on maksustatud 0%-lises määras. Põhjendus on kusjuures erakordselt tobe ja ilmselgelt seadusega vastuolus. KMS § 22 lg 31 annab maksuhaldurile õiguse kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. KMS § 10 lõiked 4 ja 5 loetlevad aga juhtumid, mil teenuse käibe tekkimise koht ei ole Eestis. Lihtsameelsetele püütakse väita, et „ettevõtlusega tegelemise koht” ja „käibe tekkimise koht” on üks ja sama. Ega ikka ei ole küll. Teenuse käibe tekkimise koht määratakse üldjuhul selle järgi, kus asub teenuse saaja. KMS § 10 saabki käia vaid selliste maksumaksjate kohta, kes tegutsevad Eestis.

Siin on küll jäänud mulje, et tahetakse lihtsalt ära kasutada inimeste vähest teadlikkust. Näiteks on meile viimasel ajal silma hakanud ka, et tänu Soome ehitusturu elavnemisele on tekkinud päris palju uusi Eesti ettevõtjaid, kes pole varem kokku puutunud 0%-lise maksumääraga ja kes tõesti ei tea, et nii 0% käive ja välismaal toimuv ettevõtlus annavad sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Selliseid uustulnukaid õnnestub maksuametil ära lollitada küll.

Paraku võivad isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisel olla mõnikord lausa katastroofilised tagajärjed. Esiteks tuleb vastavalt KMS § 29 lõikele 10 maksta käibemaksu varem soetatud kaupadelt, millelt on sisendkäibemaks maha arvatud. Teiseks kaob ära sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kui ettevõtja ei ole ka kusagil teises Euroopa Liidu liikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud, ei saa ta KMS § 35 alusel Eestis käibemaksu tagasi ehk teisisõnu tekib käibemaksu kumulatsioon. Kolmandaks ei pruugi välismaal asuvad kliendid enam aktsepteerida Eestist saadud käibemaksuta arveid, kui arve esitajal ei ole kehtivat käibemaksuregistri koodi. Selline segadus võib päädida kas välismaal käibemaksukohustuslaseks registreerimisega või kliendi kaotusega. Ainus väljapääs probleemist saab olla maksuhalduri vastava otsuse õigeaegne vaidlustamine. Kui ei ole KMS § 29 lg 10 rakendamise ohtu, siis võib ka esitamise võimalusel esitada uuesti käibemaksukohustuslaseks registreerimise avalduse, kuid ka sellele võib järgneda vaidlus maksuhalduriga.

Loodetavasti kaob probleem 2011. aastal jõustuva KMS § 19 muudatusega, mis teeb Eestis käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustuslikuks kõikidele ettevõtjatele, kelle kogu käive tekib vaid teenuste osutamisest teistes Euroopa Liidu riikides asuvatele ettevõtjatele.

Lasse Lehis
EML juhatuse liige
EML ajakiri MaksuMaksja