Lähisuhtevägivalla ohvrite kaitsmisel mängib lähenemiskeelu kohaldamine olulist rolli. „Lähenemiskeeld on inimesele seatud keeld läheneda teisele inimesele. Seejuures võib kohus vajadusel keelata või piirata õigusrikkujal suhelda kaitset vajava inimesega, aga ka kohtu määratud paikades viibimist või neile lähenemist,“ selgitas justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõunik Anna-Liisa Uisk.
Kuigi lähenemiskeelu kasutamine on kriminaalmenetluses oluline kannatanu kaitse abinõu, on läbi aastate selle kasutamine olnud pigem tagasihoidlik. Alates 2018. aastast on ajutise lähenemiskeelu taotluste arv olnud ligi 60 taotlust aastas. 2021. aastal vähenes lähenemiskeelu taotlemine 46 taotlusele aastas vaatamata sellele, et 2020. aastal muutus selle taotlemine senisest paindlikumaks.
Seetõttu soovis justiitsministeerium saada ülevaate, millistes olukordades lähenemiskeeldu taotletakse. „Samuti oli meie jaoks oluline saada teada, millised on lähenemiskeelu kaalumisel sellest loobumise põhjused ning kuidas mõistavad kannatanud lähenemiskeelu sisu, et vastavalt vajadusele kannatanute kaitseks senist olukorda ja ohvrite kaitset parandada“ ütles Anna-Liisa Uisk justiitsministeeriumist.
Civitta Eesti tehtud analüüsist selgus, et nii kannatanute kui ka menetlejate teadlikkus lähenemiskeelu võimalustest kannatanu kaitsmiseks on Eestis ebaühtlane. Kasin teadlikkus olemasolevatest õiguskaitsevahenditest põhjustab sageli abi otsimise edasilükkamist ning nii ei pruugi kannatanute kaitse olla alati ühtemoodi tagatud.
Praegu sõltub keelu kohaldamine sellest, kas uurija kannatanut sellest informeerib, prokurör keeldu taotleb ja kohtunik selle määrab. Selleks, et ohvrid oleksid paremini kaitstud, tuleks kaaluda ühtlustatud praktikat, kus menetleja hindab iga juhtumi puhul lähenemiskeelu kohaldamise vajalikkust kindlate kokkulepitud põhimõtete järgi,
sõnas Civitta Eesti vanemanalüütik Kadri Tirs, kes on analüüsi üks autor.
Analüüsist tuli selgelt välja, et kannatanud tihti pisendavad oma probleemi ning tunnevad abi palumise ees piinlikkust kartuses, et neid ei usuta või et neid süüdistatakse juhtunus. Samuti takistab abi otsimist ohvrite soov säilitada oma suhte positiivset kuvandit ning sügavalt juurdunud uskumus, et pereasjad peaksid jääma pere ringi.
Analüüsi tegijate sõnul ootavad ohvrid politsei poole pöördumisega sageli kuni olukorra eskaleerumiseni. „Arvatakse, et olukord ei ole veel piisavalt halb või politsei sekkumiseks puuduvad õiguslikud alused. Seetõttu tuleks lähenemiskeelu ja muude abivõimaluste kohta teha sisukamat selgitustööd, seda rõhutasid ka intervjueeritud menetlejad,“ nentis Civitta Eesti vanemanalüütik Kadri Tirs.
Praegu kehtiva õiguse puhul jääb lähenemiskeelu rikkuja vastutusele võtmiseks rikkumise tõendamise põhiroll kannatanule, mis võib eriti saririkkujate puhul olla kurnav nii vaimselt kui ajaliselt. Ohvri turvatunde parandamiseks ning vägivallatseja distsiplineerimiseks tuleks analüüsi tegijate hinnangul senisest sagedamini kasutada seadusega ette nähtud elektroonilise valve võimalusi.
Järgmise sammuna analüüsib justiitsministeerium saadud tulemusi ja arutab koos partneritega, kuidas seniseid praktikaid lähisuhtevägivalla ohvrite toetamisel täiustada. Civitta Eesti tehtud analüüsiga saab tutvuda justiitsministeeriumi kodulehel.
