Notariaalselt tõestatud vormis tehingute planeerimisel on võimalik ja arukas arvestada sellega seotud aja- ja rahaliste kuludega ning nende väljaselgitamine on ka praktikas mõistlikult juurdunud. Notaritasu arvestatav suurus paneb kindlasti ka tõsisemalt kaaluma oma soovi tehingusse astuda. Keerukamate kokkulepete või asjaolude korral on ka otstarbekas valmistada aegsasti ja koostöös notariga ette lepingu projekt, mida nii poolte läbirääkimiste kui ka vahel tõestamistoimingu vältel täpsustatakse.

Notari avalik-õiguslik roll ja vastutus

Tehingu kohustusliku notariaalse tõestamise nõudel on kaks peamist funktsiooni. Hoiatusfunktsioon kaitseb pooli läbimõtlemata tegutsemise eest. Nõustamisfunktsiooni eesmärgiks on selgitada erapooletult tehingu riske ja tagajärgi.  Konkreetsemalt täidab notar tehingu tõestamisel mitmeid olulisi ülesandeid – selgitab välja tehingu asjaolud ja osaliste isikud, hoiatab osalisi õiguslike riskide eest, selgitab pooltele erapooletuna nende tahtele vastava tulemuse saavutamise võimalusi, formuleerib ise poolte tahteavaldused ja tagab, et need on pooltele arusaadavad, arhiveerib notariaalaktid ning tõendab avalik-õigusliku ameti kandjana kontrollitud asjaolusid ja tahteavalduste sisu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.05.2003 kohtuotsust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03).

Notari õigus tasule ärajäänud tehingu eest

Notari tasu sõltub üldjuhul ja õigustatult tema vastutuse ulatusest arvestatuna tõestatud tehingu väärtusse. Vähem ollakse teadlik aga notari tasu seaduse (NotTS) § 30 sisust, mis näeb notari tasuna ette poole tehingu tõestamise tasust juhul, kui notar on poolte ülesandel koostanud ühe või mitu tehinguprojekti, kuid tõestamist ei järgne. Üldjuhul arvavad osalised siis, et ka kulu ärajäänud tehinguga ei kaasne. Ülalmainitud hoiatusfunktsiooni valguses ja arvestades, et tehinguprojekti koostades on notar tegelikult osutanud kõrget erialast kvalifikatsiooni nõudvat õigusteenust, tundub NotTS § 30 põhimõte ka õigustatud.

Kas tasu ärajäänud tõestamistoimingu eest on õigustatud?

NotTS § 30 rakendamine on õiguslikult problemaatiline. Esiteks on vaieldav, mis hetkest alates on tüüpprojekt konkreetse tehingu projekt. Teiseks, kas notar peaks osalisi projekti väljastamisel hoiatama, et tehingust loobumisel tuleb pool notaritasu maksta või on seaduse säte piisavalt ettenähtav? Kolmandaks, kui kaua peaks notar ootama enne, kui on selge, et pooled tõestamistoimingule ei ilmu? Neljandaks, kas notar on koostatud projekti eest õigustatud saama tehinguväärtusel põhinevat tasu siis, kui tehingu tõestab hoopis teine notar?

Riigikohtul tekkis lisaks kahtlus, et NotTS § 30 on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 32. Nimelt on Riigikohus seisukohal, et ärajäänud tõestamistoimingu korral on notari poolt tehingu projekti koostamine olemuselt sarnane õigusnõustamisega, mida notar võib notariaadiseaduse § 331 kohaselt kokkuleppelise tasu eest osutada. NotTS § 30 seoks aga sel juhul tasu õigusnõustamise eest tehinguväärtusega. Tegemist võib olla võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, kuna tehingu projekti koostamise eest võib nõuda tasu erineval alusel ja määras. Teiseks võib olla tegemist ka omandipõhiõiguse riivega, sest määrates tasu ärajäänud notariaaltoimingu eest tehinguväärtuse alusel võib tuua kohustatud isikule kaasa põhjendamatult suurt vara vähenemist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.01.2013 kohtumäärust tsiviilasjas nr 3-2-1-169-12).

Kokkulepe kulude kandmise kohta

Tulevik näitab, millise hinnangu Riigikohus NotTS § 30 põhiseaduslikkusele annab, kuidas seadusandja ärajäänud notariaaltehingu tasu küsimuse lahendab ja milliseks kujuneb õiguspraktika. Sellest sõltumatult on suuremate tehingute kavandamisel mõistlik arvestada, et ka notariaalselt tõestatud vormis tehingu ärajäämine (nt tehingu tingimustes kokkuleppe mittesaavutamise või poolte plaanide muutumise korral) võib tuua kaasa kulusid asja ettevalmistanud notari põhjendatud tasu näol. Mõistlik on ka selliste kulude kandmise põhimõtted eelnevalt kokku leppida.

Sten Veidebaum,
vandeadvokaat, 
Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets