Kõige tavapärasem üldhuviteenus Eesti kontekstis on bussitransport, mille osutamist riik ja/või omavalitsused avaliku teenindamise lepingute alusel ja hankemenetluse järgselt tellivad. Samas võib ÜMPT-iks pidada mis tahes teenuseid, mida maksumaksja raha eest doteeritakse.
Juhul kui avalikest vahenditest toetatakse ÜMPT osutamist, võib tegu olla riigiabiga ehk ÜMPT osutavale ettevõtjale konkurentsieelise andmisega. Euroopa Kohus on aga oma Altmarki lahendis (EuKo nr C-280/00, Altmark, p 87 jj) viidanud neljale kumulatiivsele tingimusele, mille täidetusel ettevõtja ebaõiglast konkurentsieelist siiski ei saa.
Millal ei ole avalike teenuste doteerimine ebaseaduslik riigiabi?
Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud.
Teiseks tuleb hüvitise väljaarvutamise parameetrid eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata. Näiteks kui ÜMPT osutaja valitakse riigihankemenetlusega, tuleks hüvitise arvutamise alused hanketingimustes võimalikult täpselt ette näha.
Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik ÜMPT osutamisega seotud netokulude ja mõistliku kasumi summa.
Neljandaks, ÜMPT pakkuja tuleks üldiselt valida riigihankemenetluses. Juhul kui riigihankemenetlust ei korraldatagi, tuleks ÜMPT hüvitise määramisel lähtuda keskmise hästi juhitud ettevõtja netokulude ja mõistliku kasumi summast.
Uus praktika piirab mõnevõrra teenuste doteerimise vabadust
Iseenesest on kriteeriumid selged ja arusaadavad. Samas, nagu Euroopa Liidu konkurentsiõigus ikka, täpsustatakse ja muudetakse neid tingimusi pidevalt. Nii on Euroopa Liidu üldkohus hiljuti Hispaania analoogtelevisioonilt digilevile ülemineku riiklikku rahastamist puudutavas kaasuses nõustunud Euroopa Komisjoniga, et kõnealune programm sisaldas telekommunikatsiooniettevõtjatele riigiabi andmist, ehkki tegemist oli riigi enda osalusega äriühingutega.
Komisjon ja kohus leidsid, et esimene nn Altmargi-kriteerium polnud täidetud muu hulgas seepärast, et Hispaania õigusaktides ei nimetatud kõnealuse võrgu käitamist selgelt avaliku teenuse osutamiseks. Riigil on laiaulatuslik kaalutlusõigus teenust ÜMPT-iks ja seega doteeritavaks pidada.
Euroopa Komisjon saab liikmesriigi tegevuse kahtluse alla seada vaid juhul, kui tegemist on ilmselge veaga. Kontrolli raames tuleb siiski tagada, et järgitaks teatud minimaalseid kriteeriume. Muu hulgas peab ettevõtjale olema antud ÜMPT osutamise universaalne ja kohustuslik ülesanne.
Kohtu hinnangul nõuab teenuse kvalifitseerimine ÜMPT-iks seda, et vastutus selle täitmise eest tuleb panna konkreetsetele ettevõtjatele. Seejuures võib kohtupraktika kohaselt avaliku teenuse osutamise ülesande andmine toimuda ka kokkulepete (näiteks klassikaliselt hanke- või kontsessioonilepingu) abil.
Hispaania Kuningriigil otseselt teenuse osutamiseks kohustavaid lepinguid ette näidata polnud ja kohus leidis, et asjaolu, et teenus on avaliku teenuse lepingu ese, ei muuda seda teenust automaatselt ja ilma ühegi asjaomase ametivõimu poolse täpsustuseta ÜMPT-iks. Samuti rõhutas kohus veel kord, et ÜMPT-iks ei saa pidada teenuseid, millel on turul objektiivselt samaväärne analoog.
Mida järeldada?
Mis tahes kaalutlustel avalike teenuste osutamise doteerimine võib osutuda keelatud riigiabiks, isegi kui selge turutõrge on olemas. Riigiabi-süüdistuste vältimiseks tuleb riigi/KOV-i ja ettevõtja vaheline suhe Euroopa Liidu õigust järgivalt määratleda. Sestap tuleb maksumaksja rahaga ümber käies seda mitte üksnes lihtsalt säästa, vaid silmas pidada ka konkurentsiõiguse eeskirju ja ajas muutuvat praktikat.
