Nimelt on võlaõigusseaduse paragrahvis 182 kirja pandud põhimõte, mille
kohaselt lähevad isikule, kes on omandanud enamiku ettevõtte olulistest
asjadest ja õigustest, üle ka kohustused, sh töölepingutest tulenevad
kohustused ettevõtte töötajate suhtes. Seejuures on oluline viidata, et
kohustused lähevad üle automaatselt – see tähendab, et kohustuste
üleminekuks ei ole vaja teise lepingupoole nõusolekut. Seaduses
sätestatust erinev kokkulepe ei kehti kolmandate isikute, st näiteks
võlausaldajate või töötajate suhtes.
Seega võib võlaõigusseaduses toodud regulatsiooni põhjal öelda, et
ettevõtte üleandmine nii, et üle läheksid ainult õigused ja vara, mitte
kohustused ja võlad, ei ole üldiselt võimalik. Oluline on viidata, et
mõiste „ettevõte“ ei tähenda siin äriühingut ehk juriidilist isikut,
vaid terviklikku ja organisatsiooniliselt iseseisvat majandusüksust.
Näiteks kui ühele äriühingule kuulub linna eri osades tegutsevad kaks
kauplust, võib nende kaupluste puhul tegemist olla iseseisvate
majandusüksuste ehk ettevõtetega. Kui äriühing müüb ühe neist
tegutsevatest kauplustest, tuleb tõenäoliselt arvestada, et tegemist ei
ole mitte pelgalt vara müügiga, vaid ettevõtte üleminekuga
võlaõigusseaduse mõttes.
Kuidas eristada?
Igapäevases praktikas on sageli keeruline eristada, kas mõne konkreetse tehingu puhul on tegemist ettevõtte üleandmisega või lihtsalt vara müügiga, sest seaduses toodud juhised ettevõtte ja selle ülemineku määratlemisest on üsna üldsõnalised. Siin tulevad appi kohtulahendid, mis seaduses toodud üldiseid põhimõtteid täpsemalt sisustada püüavad.Väga põhjalikult on Riigikohus ettevõtte üleminekuga seotud küsimusi käsitlenud ühes sellesuvises lahendis. Kohus tõi välja kriteeriumid, mida tuleb üldjuhul analüüsida ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel. Sellisteks kriteeriumiteks on muu hulgas:
- ettevõtte tüüp;
- kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;
- immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine;
- kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus;
- üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus;
- majandustegevuse jätkuvus, ning kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;
- nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine;
- ettevõtja omandaja varasem tegevus;
- üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Riigikohus rõhutas ka, et nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal.
Riigikohus rõhutas samas, et ettevõtte osa ülemineku kindlakstegemiseks peab eraldi analüüsima iga konkreetse tehingu asjaolusid ja nii tehingule eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Seega ei saa ettevõtte üleminekut tuvastada pelgalt eespool toodud kriteeriumites näpuga järge ajades, vaid arvesse tuleb võtta konkreetse tehingu iseärasusi ning ka nn taustainfot.
Kokkuvõtteks
Ettevõtte üleandmine kujutab oma olemuselt erijuhtumit, kus üle läheb terviklik üleandjale kuulunud õiguste ja kohustuste kogum. Ettevõtjatel on riskide hindamiseks seega soovitatav enne tehingu tegemist kaaluda, kas antud juhul võiks olla tegemist ettevõtte või selle osa üleminekuga ning sellest tulenevalt ka seotud õiguste ja kohustuste üleminekuga, ilma et pooltel oleks tegelikult vastav kavatsus. Võlausaldajatele annavad aga ettevõtte üleminekut reguleerivad sätted täiendava võimaluse enda õigusi kaitsta juhul, kui võlgnik üritab pahauskselt kohustuste täitmisest mööda hiilida.
Maret Hallikma,
vandeadvokaat,
LAWIN Lepik & Luhaäär Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
