Oleme eelnevalt oma blogis juhtinud tähelepanu, et sellisel kokkulepete vormistamisel tuleks olla ettevaatlik, eriti kui seda tehakse üksnes ühingu põhikirjas. (Villu Otsmann, 05. mai 2010 artikkel „Vähemusosaniku vetoõigus ja koosolekul otsuste vastuvõtmine“: , Viidatud artiklis on viidatud Riigikohtu pretsedentlahendile antud küsimuses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. veebruar 2010.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-166-09). Riigikohus asus seisukohale, et äriseadustiku kohaselt on osanike otsuse vastuvõtmisel koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded. Kui soovitakse kõrvale kalduda äriseadustikus sätestatud häälteenamuse nõuetest, tuleb ka osaühingu põhikirjas eraldi ette näha suurema häälteenamuse nõue mõlema osanike otsuse vastuvõtmise viisi kohta.
Osanike koosolekul otsuste vastuvõtmine vs osanike otsuste vastuvõtmine ilma koosolekut kokku kutsumata
Praktikas kirjutatakse sageli asutatava osaühingu põhikirja, et osanike koosolekul otsuste vastuvõtmiseks on kvooruminõue 100% osanike häältest ja 100% koosolekul osalevaid hääli peavad olema otsuse poolt. Samas sellest ei pruugi piisata blokeerimisõiguse tagamiseks, eelkõige tulenevalt asjaolust, et sellise konsensusnõude/blokeerimisõiguse reguleering koosolekul otsustamise osas ei pruugi rakenduda otsuste vastuvõtmisele ilma koosolekut kokku kutsumata.
Ehk, et ülaltoodud näites, kus osalused jagunevad 70/30 ja põhikirja on kirjutatud standardne „osanike koosolekul otsuste vastuvõtmiseks…“- klausel, siis juhul kui enamusosanik soovib suurendada näiteks ühingu osakapitali või muuta põhikirja või ühineda vms (milleks seadusejärgne kvoorumi ja poolthäälte nõue on 2/3 osakapitalist/otsustamisel osalevatest häältest), on väikeosanikul võimalik oma vastuhäälega osanike koosolekul kapitali suurendamist blokeerida. Samas kui osaühingu juhatus algatab osanike otsuse vastuvõtmise ilma koosolekut kokku kutsumata äriseadustiku § 173 kohaselt, võib rakenduda seadusest tulenev „vähemalt 2/3“ järgne kvoorumi ja poolthäälte nõue, mille puhul 30% omanikul blokeerimisõigust pole.
Ülaltoodud tõlgendus ei ole absoluutne ega üheselt kohaldatav iga ühingu puhul. Ka Riigikohus märkis, et oluline on tuvastada, mis oli põhikirja kehtestamisel osanike tahe. Antud asjas viidati, et eelkõige võib olla tähtis see, kuidas on varem ühingu osanike otsuseid vastu võetud. Juhul kui varem on osanike otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata võetud vastu ainult kõigi osanike nõusolekul, siis viitab see sellele, et osanike otsuse vastuvõtmiseks sel viisil on vaja kõigi osanike nõusolekut. Kui aga varem on osanike otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata võetud vastu ilma kõigi osanike nõusolekuta, siis viitab see sellele, et põhikirja kohaselt ei ole osanike otsuse vastuvõtmiseks ilma koosolekut kokku kutsumata kõigi osanike nõusolekut vaja.
Otsus koosolekul vs otsus ilma koosolekut kokku kutsumata juhtorganite valimisel
Riigikohus on hiljuti käsitlenud ka küsimust, kuidas rakenduvad ülaltoodud põhimõtted juhtorganite liikmete valimisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoober 2011.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-97-11). Antud asjas oli ühingu põhikirjas ette näinud, et osanikud teevad otsuseid osanike koosolekul või koosolekut kokku kutsumata ÄS §-s 173 sätestatud viisil, osanike koosolek oli pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle 7/10 häältest ning otsuseid võetakse vastu 7/10 poolthäältega. Erisätet ÄS § 173 järgse hääletamise kohta põhikirja tekstis ette ei nähtud. Väikeosanikule kuulus 33,6% osakapitalist, s.t. koosolekul otsuste vastuvõtmiseks oli põhikirjas sisuliselt kokku lepitud väikeosaniku vetoõigus.
Vaidluse sisuks oli ühingu juhatuse liikmete valimine, mida ei tehtud osanike koosolekul, vaid otsustati ilma koosolekut kokku kutsumata § 173 kohaselt. Esimese ja teise astme kohtud leidsid, et põhikirja hääletuskokkulepped rakenduvad ka kirjalikus menetluses § 173 kohaselt.
Riigikohus tugines oma otsuses mitte § 173 vaid ÄS § 174 lg 3, mis reguleerib juhatuse liikmete valimist. Antud sätte kohaselt loetakse isiku valimisel valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, ning häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Antud sätte sõnastusest tulenevalt võib tekkida küsimus, kuidas juhatuse liikmete valimist üldse korraldada ilma osanike koosolekuta.
ÄS § 173 lg 2 ja 3 näevad ette, et otsustamisel ilma koosolekut kokku kutsumata saadab osaühingu juhatus osanikele poolt või vastu hääletamiseks konkreetse otsuse eelnõu ning koostab hääletustulemuste järgi hääletusprotokolli. Regulatsioon eeldab seega, et osanik saab hääletada üksnes pakutud otsuse poolt või vastu, kuid isikuvalimise erisätte ÄS § 174 lg 3 järgi ei anta mitte vastuhääli, vaid anda saab üksnes toetushääli kandidaadile või kandidaatidele.
Riigikohus asus seisukohale, et ülaltoodud sätteid koostoimes tõlgendades saab siiski järeldada, et osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
Ergo Blumfeldt,
vandeadvokaadi vanemabi,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
