„Klassikaline meedia ja sotsiaalmeedia on muutunud igapäevaseks osaks paljude laste ja lastevanemate elust, kuid sageli jääb tähelepanuta, kui kergekäeliselt jagatakse enda isiklikke ja elulisi hetki. On ka mõneti mõistetav, et vähese elukogemusega lapsed ei suuda adekvaatselt hinnata kõiki riske ja seda, et kõik, mis internetis jagatud, võib jääda sinna igaveseks, mõjutades nende mainet ja privaatsust aastaid hiljem. Samuti ei pruugi laps alati mõista, et ka sõpradel ja pereliikmetel on privaatsfäär, mida ei peaks alati sotsiaalmeedias jagama,“ kirjutab Keppi andmekaitse inspektsiooni kodulehel.

Laste privaatsuse kaitsmine on ühiskondlik vastutus

Keppi rõhutab, et lapsed on alles õppimisprotsessis ning vajavad suunamist ja eeskuju, et mõista sotsiaalmeedias ja ka ajakirjanduses tegutsemise vastutustundlikkust. Täiskasvanute ülesanne ongi aidata lastel arendada teadlikkust oma privaatsuse kaitsmisest ning õpetada neile, kuidas teisedki väärivad samasugust austust ja kaitset. 

„Lapsevanemad, kellel lasub esmane vastutus lapse kasvatamisel ja õpetamisel, ei pruugi aga alati isegi teadvustada, et tegelikult makstakse lõpuks näiteks mõne hea koostööpakkumise või kuulsuse eest omaenda laste privaatsuse ja võib-olla isegi tuleviku hinnaga,“ hoiatab Keppi.

„Ühiskonnas kerkib järjest tihedamalt küsimus: kes vastutab? Kes peaks kaitsma last, kelle kogu elu on laotatud laiali sotsiaalmeediakontol või siis hoopiski mõnes pealtnäha toredas tõsielusarjas? Ilmselt sellele ei ole ühtset ja ammendavat vastust.“

Keppi kinnitusel süüdistatakse laste liigses eksponeerimises mõnikord lapsevanemaid, teinekord aga hoopis ajakirjanikke ja produtsente, kelle vahendusel sel justkui juhtuda lastakse.

„Minu hinnangul ei ole ükski olukord aga nii mustvalge ja ükski vastus kohe ilmselge. Ilmselt on teatav vastutus kogu ühiskonnal, ka neil, kes mingit sisu tarbivad. Siiski ei ole eesmärk otsida süüdlast, vaid kaitsta ja hoida meie peale kasvavat põlvkonda. Me ei pruugi veel isegi aimata, kui palju võib olla meil tulevikus neid katkiseid täiskasvanud, kes on pidanud kasvama üles pideva avalikkuse tähelepanu all ning kes ei ole seda ise tegelikult soovinud,“ kirjutab Keppi.

Laste isikuandmete kaitse ja otsustusõigus

Geili Keppi soovitab siin arvestada igas vanuses lapse tahet vastavalt tema arusaamis- ning otsustusvõimele. Teisalt kaasneb sellega risk, et oskamata läbi kaaluda kõiki riske ning võimalikku positiivset kasu, teeb laps ise enda jaoks kahjuliku otsuse. See on Keppi hinnangul ka täiesti mõistetav, arvestades, et harvad pole juhtumid, kus isegi täiskasvanud avaldavad kahetsust mõne esinemise või avaldatud artikli osas.

„Teatud olukordades on seaduses üsna täpselt reguleeritud, millal saab alaealine iseenda eest nõusolekut anda oma isikuandmete töötlemiseks ja millal saab seda teha tema seaduslik esindaja – näiteks lapsevanem,“ selgitab Keppi.

Seaduse järgi võib vähemalt 13-aastane noor ise anda nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks infoühiskonna teenuse saamiseks. Keppi sõnul on aga oluline aru saada, et seaduse mõistes ei ole infoühiskonna teenuseks igasugune tegevus meedias ja sotsiaalmeedias, vaid see on väga konkreetselt määratletud teenus ning tegevus. Infoühiskonna teenusteks loetakse elektrooniliselt osutatavaid teenuseid nagu näiteks sotsiaalmeediakonto avamine, e-posti konto loomine ja ka muusika voogedastuse tellimine.

„Kõikidel teistel juhtudel peab alla 18-aastase lapse eest nõusoleku tema isikuandmete töötlemiseks andma siiski lapsevanem. Mõnes mõttes on olukord huvitav, sest 13-aastane laps tohib ja saab teha endale näiteks sotsiaalmeedia kasutajakonto, samas kui ta sooviks sinna postitada pilti, millel on ka sõber, siis tuleb luba küsida juba lapsevanemalt. Seega on ühelt poolt noortele juba usaldatud väga suur vastutus. Sotsiaalmeediakonto loomine ei ole enam ammu lihtsalt üks hiireklõps, sest iga kasutajakontoga avaldame enda kohta mingit teavet,“ avab Keppi isikuandmete avaldamise vastuolulisuse.

Laste isikuandmete avaldamine ajakirjanduses ja avalik huvi

Üldine reegel on, et igasuguseks isikuandmete töötlemiseks peab olema õiguslik alus ja see peab olema kooskõlas isikuandmete üldmäärusest tulenevate põhimõtetega. Üks kõige lihtsam õiguslik alus ongi isiku nõusolek. Keppi sõnul on aga ilmselge, et ajakirjandus ei saaks toimida nõusolekupõhiselt. Ajakirjandus täidab ühiskonnas teatavat järelevalvefunktsiooni, edendab demokraatiat ning tõmbab tähelepanu eelkõige valulikele kohtadele ühiskonnas. Kui ajakirjandus saaks isikuandmete töötlemisel tugineda ainult isikute nõusolekule, siis oleks peaaegu võimatu kajastada teemasid, mis on ühiskondlikult olulised.

Seetõttu on ka isikuandmete kaitse seaduses ette nähtud võimalus isikuandmeid nõusolekuta avaldada ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ega kahjusta isiku õigusi ülemääraselt. Teatud juhtudel võib mõne inimese andmete avalikustamiseks olla õigustus ajakirjanduslikul eesmärgil, kui täidetud on eespool nimetatud tingimused.

„Laste puhul tuleb arvestada nende haavatavamat positsiooni ühiskonnas ning kui asi puudutab lapsi, peab alati nende andmete avaldamisel olema kaalutlevam ja ettevaatlikum. Ka üldmääruses on mitmel korral rõhutatud, et lapse isikuandmed vajavad võrreldes täiskasvanu andmetega erilisemat kaitset,“ rõhutab Keppi.

Avaliku huvi osas on kohtupraktikas leitud, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist eeldatakse juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Ka lapse õiguste konventsioon rõhutab, et mitte ühegi lapse eraellu, perekonnaellu ega koju ei tohi meelevaldselt ega ebaseaduslikult sekkuda. See tähendab, et lapsel on õigus olla kaitstud avalikkuse sekkumise ja hindamise eest, mis ei ole otseselt seotud tema professionaalse või avaliku eluga. Kuna enamikul lastel tööalane elu puudub, ongi sisuliselt kõik nende eluaspektid eraelu.

Laste isikuandmete avaldamise piirid ajakirjanduses

„Ilmestamaks, kui palju tundlikumaks peetakse laste andmete avaldamist ajakirjanduses, siis näiteks alaealist, kes pole veel jõudnud kriminaalvastutuse ikka, ei tohi nimeliselt ajakirjanduses kajastada isegi siis, kui ta on toime pannud raske kriminaalkuriteo. Seda hoolimata asjaolust, et üldiselt võib ajakirjandus kajastata isikuid, kes on seotud ühiskondlikult taunitavate või avalikku debatti tekitavate teemadega. Isegi asjaolu, et isik on kajastatud seoses toimepandud kuriteoga negatiivses valguses, ei anna alati õigust nõuda enda isikuandmete töötlemise lõpetamist,“ selgitab Keppi.

Samas pole ajakirjandus ja meedia sünonüümsed mõisted. Kui meedia mõiste hõlmab endas kõiki vahendeid ja kanaleid, mille kaudu teavet edastatakse – sealhulgas sotsiaalmeediat –, siis ajakirjandus on pelgalt meedia üks osa või miski, mis keskendub professionaalsele teabe edastamisele.

Keppi sõnul arvatakse sageli, et isikuandmete kaitse seaduses välja toodud termin „ajakirjanduslik eesmärk“ kohaldub ainult ajakirjandusele ja ajakirjanike tegevusele, ent see pole nii. Euroopa Kohtu praktikas on „ajakirjanduslik tegevus“ selline tegevus, mille eesmärk on teabe, arvamuste või mõtete üldsusele avalikustamine, olenemata edastamise vahendist.

„Õigustatult võib esmalt tunduda, et niiviisi on justkui kergem ilma isikute nõusolekuta teha postitusi blogides ja sotsiaalmeedias, kus kogu keskkond on täiesti kontrollimatu ning sisuloojateks ei ole enamikul juhtudel ka ajakirjandusharidusega inimesed. Tegelikult tagab see teabe ning sõna leviku, kuid seab kõrgemad standardid ja reeglid ka sellisele tegevusele,“ märgib Keppi. „Siiski peab see olema kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega, selles esinema avalik huvi ning kajastatava isiku õiguseid ei tohi ülemääraselt kahjustada. Samamoodi tuleb järgida ka kõiki andmekaitse põhimõtteid, ehk hinnata andmete avalikustamise vajalikkust ning jälgida võimalikult väheste andmete avaldamise põhimõtet.“

Kui üks lapsevanem annab nõusoleku ja teine mitte, siis nõusolekut reaalselt pole. Perekonnaseaduse järgi on ühist hooldusõigust omavatel vanematel ka ühine esindusõigus. Oluline on aga märkida, et seadusandja näeb ette ühe seadusliku esindaja nõusolekut, kuna eeldatakse, et lapse seaduslikud esindajad otsustavad lapse andmete töötlemise üle ühiselt ja toimetavad lapse parimates huvides. Kui üks lapsevanematest on nõusoleku lapse andmete töötlemiseks andnud, siis nõusolek kehtib. Samas peab aga arvestama, et kui teine lapsevanem võtab nõusoleku tagasi, siis tuleb seda soovi austada.

„Teisisõnu, kui üks lapsevanem annab nõusoleku ja teine mitte, siis seda loetakse kehtiva nõusoleku puudumiseks. Kui lapsevanemad ei suuda lapse andmete töötlemise lubamises kokku leppida, peavad nad selle küsimuse lahendama perekonnaseaduse hooldusõiguse regulatsiooni alusel,“ selgitab Keppi. „Kuigi selline olukord võib olla ebamugav ning tekitada palju segadust, tuleb siiski arvestada, et vaidluse korral ei saa ükski andmetöötleja ise otsustada, kumma vanema nõusolek on kaalukam.“