Eriolukorra väljakuulutamist ja meetmeid reguleerib hädaolukorra seadus.
Hädaolukorra seaduses on võimaliku kahju hüvitamise kohta vaid üks säte, mis kirjeldab eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise erisusi. Nii näiteks ei hüvita sätte kohaselt riik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorras süüdi oleva füüsilise isiku kulusid; omanikule kuulunud ainete ja materjalide väärtust, kui neid aineid ja materjale kasutati tema huvides ning teatud töödega tekitatud kahju. Kuivõrd tegemist on üksnes spetsiifiliste välistustega, mis ei ütle, mis kahju siis hüvitamisele kuulub, tuleb järgmiseks pöörduda riigivastutuse seaduse juurde.
Riigivastutuse seaduses võib teoreetiliselt kohaldamisele kuuluda kaks alust:
- avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamine; ja
- õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine.
Laskumata nõude eelduste detailidesse, nõuab neist esimene, nagu nimigi viitab, et riik oleks eriolukorra väljakuulutamisel või eriolukorra meetmete otsustamisel teinud üldse midagi õigusvastast ehk rikkunud seadust. Võib eeldada, et tekib tõesti ka seesuguseid vaidlusi, kus mõni ettevõtja peab rakendatud eriolukorra meetmeid ebaproportsionaalseks või laiemalt põhjendamatuks ning tema õigusi rikkuvaks. Isegi sel juhul peaks ettevõtja enne kahju hüvitamise nõude esitamist üritama oma õigusi muul viisil kaitsta – näiteks vaidlustades konkreetset eriolukorra juhi korraldust, mida ettevõtja õigusvastaseks peab.
Juhul, kui lähtuda eeldusest, et eriolukorra juhi korraldused ja eriolukorra meetmed siiski antud juhul õigusvastased pole, saab kohaldamisele kuuluda vaid teine kahju hüvitamise alus. Õiguspärase korraldusega tekitatud kahju hüvitamist saab riigivastutuse seaduse järgi nõuda vaid isik, kelle põhiõigusi või -vabadusi on korraldusega erakordselt piiratud. Kõnealust erandlikku sätet on meie kohtupraktikas kohaldatud väga harva. Võib eeldada, et selliste kahjunõuete esitamisel tekib põhivaidlus küsimuses, kas nõude esitanud ettevõtja põhiõigusi, näiteks ettevõtlusvabadust või omandiõigust, on piiratud „erakordselt“.
Vastamiseks tuleb lahendada ka küsimus, kas „erakordsuse“ välistab see, et piirangud on kogu majanduskeskkonna suhtes laiaulatuslikud ja ettevõtja peab ka solidaarselt ühiskondlikku koormat kandma või vastupidi – nii laiaulatuslikud piirangud just ongi „erakordsed“ ka iga konkreetse ettevõtja suhtes. Riik on juba väljendanud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuded pole põhjendatud ehk vaidlused tuleb lahendada kohtus. Isegi kui kohus peab kahju hüvitamist siiski printsiibis õigustatuks, lubab seadus kahju hüvitada vaid „õiglases ulatuses“. Hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid.
Unustada ei saa, et kahju hüvitamise üldprintsiibid, sh nõue, et riigi tegevuse ja kahju vahel peab olema põhjuslik seos, kehtivad ka riigivastutuses. Järelikult on ka kõike muud kõrvale jättes kahjunõude esitamine mõnevõrra lihtsam ettevõtjal, kelle tegevust eriolukorra meetme rakendamisel otseselt piirati, ning märksa keerulisem neil, kes on kahju kannatanud üldise majanduskeskkonna halvenemise tõttu.
Kokkuvõtteks – ettevõtjal on vähemalt teoreetiliselt olemas õiguslikud alused esitada riigi vastu hädaolukorra meetme rakendamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Samas, kuna tekkinud olukord on vähemalt Eestis pretsedenditu, on vaidlusküsimusi küll ja rohkemgi veel.
