Ka Eestis oli lapsele vara omandamine vahepealsetel aastatel populaarne, eriti propageerisid seda erinevad pangad ja investeerimisfondid. Lapse nimele võis avada investeerimiskonto, mida siis vanem sai lapse nimel käsutada.

Nii ostiski siis isa oma vastsündinud pojale perioodiliselt fondiosakuid, aeg-ajalt lisas poisi vanaema oma osa, kuniks lapse nimele avatud väärtpaberikontole oli kogunenud arvestatav kogus vara.

2012.a. alguses pöördus klient meie poole murega, et fondiosaku väärtus oli viimase 6 kuu jooksul langenud üle 30% ja tulevik ebaselge. Isa oli otsustanud, et poja vara hoidmiseks ei ole fondiosak enam mõistlik vahend, aga pangas väärtpaberite müümisel küsis pank kohtu nõusolekut.

Lapse nimel tehingute tegemiseks on enamasti vajalik eelnev kohtu nõusolek

2010.a. juulil jõustus uus perekonnaseadus, mis muuhulgas oluliselt muutis lapse vara puudutavaid norme nähes §-s 131 ette, et lapse nimel tehingute tegemiseks peab vanematel olema seaduses loetletud juhtudel kohtu nõusolek. Tehingute ring, mida vanemad saavad teha üksnes kohtu eelneval nõusolekul, on lai ning hõlmab muuhulgas sisuliselt kõiki kinnisvara käsutusi (kinnisvara ost, müük, koormamine), osaluse omandamist juriidilises isikus või selle liikmeks (nt. MTÜ) astumist, lapse nimel väärtpaberite omandamist ja võõrandamist ning muid seaduses sätestatud tehinguid. Seega on üldjoontes igaks sisulisemaks tehinguks vajalik eelnev kohtu nõusolek ning erandite ring on minimaalne.

Kohtu nõusoleku saamiseks on vajalik kohtule esitada avaldus hagita menetluse raames ning tasuda riigilõiv. Avaldajaks on tavapäraselt üks vanematest ning last loetakse menetluses puudutatud isikuks.

Meie asjas esitas lapse isa kohtule avalduse taotlemaks kohtu nõusolekut lapse vara osas tehingute tegemiseks. Avaldusele lisati ka muuhulgas avaldaja abikaasa, s.t. lapse ema nõusolek, et avalduses tehtavate toimingute tegemine on lapse huvides.

Üldine nõusolek vs nõusolek konkreetseks tehinguks

Perekonnaseadus põhimõtteliselt näeb ette kohtule võimaluse anda erandjuhtudel eestkostjale üldise nõusoleku, s.t teha kõiki või teatud liiki tehinguid, milleks on vaja kohtu nõusolekut. Samas seaduse mõte ja sellest tulenev kohtupraktika on, et iga konkreetset tehingut vaadeldakse eraldi ja üldist nõusolekut sai kohtus pigem harva.

Meie kaasuse puhul läks avaldaja küsima alternatiivselt nõusolekut

• kõigi tehingute tegemiseks, milleks PrkS-e kohaselt on vajalik kohtu nõusolek,
• kui seda ei saa, siis üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks ja
• kui seda ka ei saa, siis nõusolekut müüa konkreetsed fondiosakud. Viimane alternatiiv oli sisuliselt miinimumprogramm.

Kuna fondiosakute müügist saadud raha eest oli planeeritud osta turgude rahunemisel uuesti lapsele väärtpabereid, siis selliseks ostuks oleks pidanud uuesti kohtusse minema.

Õnneks jõudis meie kaasuse puhul menetluse lõpustaadiumiks kohtupraktika seaduse puudujäägi täita. Riigikohtu 5. juuni 2012.a. tsiviilkolleegiumi otsuses (1) leidis kohus, et „investeerimistehingute puhul peaks kohus eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus siiski olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.“

Sama lahend kõrvaldas ka seni kehtinud tõlgenduse, et ka kinke vastuvõtmiseks lapse poolt on vajalik eelnev kohtu nõusolek. Ehk et kui vanem või vanavanem soovis lapsele kinkida vara, oli selleks vajalik kohtu nõusolek. Ka antud Riigikohtu lahendiga lõppenud menetlus sai alguse, kuna isa soovis lapse kontole kanda raha, et laps saaks omandada oma väärtpaberikontole aktsiafondi osakuid, aga pank küsis perekonnaseadusele tuginedes kohtu nõusolekut.

Menetluses osalejad

Lapse varaga tehingu tegemiseks nõusoleku saamise menetluses osalevad sageli lisaks avaldajale ka lapsele kohtu poolt määratav advokaat ning eestkosteasutus.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt võib kohus perekonnaasjas määrata lapsele teda puudutavas menetluses esindaja, kui see on vajalik lapse huvide kaitseks. Juhul kui kohus peab esindaja määramist vajalikuks, määrab kohus lapse huvide kaitseks tema esindajaks riigi õigusabi seaduses sätestatud korras advokaadi. Ka meie asjas määras kohus lapsele riigi õigusabi korras advokaadi.

Lisaks teavitab kohus hagita perekonnaasjades (nagu tehinguteks nõusoleku küsimine) elukohajärgset linna- või vallavalitsust. Ka meie asjas küsis kohus vastava vallavalitsuse seisukoha, mille ka vallavalitsuse lastekaitsetöötaja andis pärast lapse ja vanemate intervjueerimist.

Menetluse kestvus

Riigikohtu poolt läbiviidud kohtupraktika analüüsis (2) uuritud lahendites sai nõusoleku enamasti 1-2 kuu jooksul, üksikul juhtudel kolme või nelja kuuga. Ülalviidatud Riigikohtu lahendis läks alates menetluse algusest maakohtus lõpliku lahendini ligi 2 aastat.

Meie asjas võttis kogu menetlus alates kohtule avalduse esitamisest kuni lahendini aega ca 4 kuud ja sai positiivse lahenduse, s.t. kohus andis üldise nõusoleku väärtpaberite omandamiseks, piirates seda volituse tähtajaga 5 aastat. Kindlasti tuli positiivse lahendi saamisel kasuks ülaltoodud Riigikohtu lahend, sest lapsele määratud advokaat leidis, et nõusolekut ei tohiks anda, kuna üldise nõusoleku küsimine tähendavat pigem seda, et last soovitatakse kasutada variisikuna. Ka lastekaitsetöötaja leidis, et kui nõusoleku anda, siis üksnes konkreetsete osakute võõrandamiseks.

Kokkuvõtteks

Esiteks – perekonnaseaduse lapse varahooldusõiguse normide kriitilisest ülevaatamisest ja vajadusel muutmisest on räägitud juba mõnda aega. Ühelt poolt on selge, et vanema õigus teostada lapse vara hooldust ei saa olla absoluutne (eriti nt. olukorras, kus laps on vara saanud mitte vanematelt, vaid pärimise või kinke saamise teel). Teisalt ei saa ka olla põhjendatud teine äärmus, kus seadus eeldab, et vanem tõenäoliselt tekitab oma tegevusega lapsele kahju, mistõttu on sisuliselt igaks olulisemaks lapse vara käsutuseks vaja eelnevat kohtu nõusolekut.  Lisaks koormavad sellised menetlused ka kohtuid, eestkosteasutusi, aga ka vanemaid ja lapsi. Kohtupraktika on küll pakkunud leevendust, aga nagu nähtub ka ülaltoodud Riigikohtu analüüsist, on ka kohtupraktika kohtuti erinev.

Teiseks – eestkosteasutuse ehk lastekaitsetöötajate arvamuse küsimine on seadusest tulevalt pigem automaatne, samas kas see on mõistlik ressursi kasutamine? Ka meie asjas tundis lastekaitsetöötaja pigem muret, et selliste nõusolekute menetlemine moodustab tuntava osa tema igapäevasest tööst, samas sisulist vastust on lastekaitsetöötajal raske anda. Ka meie asjas, et anda sisuline vastus, kas lapse huvides on fondiosakute müük antud finantsturu tingimustes, peaks vastaval lastekaitsetöötajal olema sügavamad investeerimisalased teadmised, mida tal tavaliselt ei ole ja ei peagi olema.

Kolmandaks – vanemad, kes planeerivad lapse nimele omandada investeerimisportfelli, peaksid kindlasti hindama kuivõrd on vajalik vastava investeerimisportfelli puhul valmidus kiireks reageerimiseks. Vanemad on n.ö. kahe tule vahel – ühelt poolt näeb perekonnaseaduse § 133 ette, et vanemad peavad lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades, samas teisalt võib sellise hoolduse teostamine osutuda komplitseerituks.

Ergo Blumfeldt,
vandeadvokaadi vanemabi,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo

(1) http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-68-12
(2) http://www.riigikohus.ee/vfs/1151/TehinguTegemiseNousolek_MargitVutt.pdf