Veel hiljuti oli kohtumenetluse kulude planeerimisel abiks Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137 “Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Määrus sätestas vastaspoole esindaja kulude väljamõistmiseks konkreetsed, põhinõude suurusest sõltuvad maksimummäärad. Nii olid kohtumenetlusega kaasneda võivad kulud üsna täpselt prognoositavad.
26. juunil 2014. a tunnistas aga riigikohtu üldkogu kohtuasja nr 3-2-1-153-13 arutamise tulemusena põhiseadusega vastuolus olevaks ja seega kehtetuks nii eelnimetatud vabariigi valitsuse määruse kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 4, mis lubas piirmäärasid otsustada valitsusel. Kehtetuks tunnistati ka varasem määruse redaktsioon ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastav säte.
Riigikohus leidis, et esindaja kulude sissenõudmise ulatuse kindlaksmääramine riivab mitmeid isiku põhiõigusi, sh omandiõigust, kohtusse pöördumise õigust ja edasikaebeõigust. Seetõttu oleks piirmääradega seonduvat pidanud otsustama riigikogu, mitte aga valitsus.
Riigikohtu lahendi tulemusel on kohtusse pöördumisega kaasnevaid võimalikke kulusid oluliselt keerulisem ette näha. Piirmäärad vastaspoole esindaja tasude väljamõistmiseks hetkel puuduvad, mistõttu tasude vajalikkus ja põhjendatus jääb täielikult kohtu hinnata ja otsustada.
Hetkel ei ole aga üheselt selge, kas kohtul on kohustus esindaja tasude põhjendatust ja vajalikkust kontrollida ka omal algatusel, kui kuludele ei ole vastuväiteid esitatud. Seega on menetlusosalise enda aktiivsus kohtuga suhtlemisel väga oluline. Kui teise poole esindaja väidetav ajakulu või tunnihind tundub olevat põhjendamatult suur, tuleb kuludele ise vastu vaielda.
Teemaga seoses on oluline märkida, et sama lahendiga muutis riigikohus ka senist tavapraktikat, kus menetluskulude kindlaksmääramise üle otsustasid valdavalt kohtunikuabid, mitte kohtunikud. Nimelt tunnistas riigikohus kehtetuks ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lg 8, mis andis kohtunikuabidele vastava õiguse. Riigikohus kordas oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramisel tegemist sisulise õigusemõistmisega, mistõttu selle ülesande delegeerimine kohtuametnikele ei ole lubatav. Riigikohus on 04.02.2014. a teinud samasisulise otsuse ka teiste kohtuametnike, s.o kohtujuristide kohta (riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13).
Niisiis jääb edaspidi menetluskulude üle otsustamine üksnes kohtunike ülesandeks. See tähendab aga kohtunike töökoormuse olulist ja planeerimata kasvu, mis kardetavasti ei jäta mõju avaldamata ka kohtuasjade menetlemise kiirusele.
Evelin Jõgar,
jurist,
Evelin Jõgar Õigusteenused OÜ
