Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 578 lõike 1 esimese lause järgi on
kompromissileping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või
ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste
teel.
VÕS-i § 578 lõike 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel
loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu
alusel uued õigused. Seega on kompromissi sisuks vastastikune järeleandmine vaieldavates või
ebakindlates küsimustes. Seejuures ei tule järeleandmist mõista rangelt
juriidiliselt, vaid sellega on tegemist ka juhul, kui üks lepingupool
teeb tema isiklikust seisukohast võetuna mööndusi. Selleks, et
kompromissileping täidaks oma eesmärki, tuleks selle koostamisel
juhinduda allpool käsitletud Riigikohtu lahendis väljendatud
seisukohtadest.
Praktikas on tavapärane, et kompromissilepingusse lisatakse kinnitus,
mille kohaselt pärast kompromissilepingu nõuetekohast täitmist loevad
pooled kõik ja mis tahes kohustused teineteise ees täielikult ja
nõuetekohaselt täidetuks. Sageli sõlmitakse sellist kinnitust sisaldav
kokkulepe ka olukorras, kus poolte vahel vaidlus puudub, kuid soovitakse
välistada nõuete esitamist tulevikus (nt üürilepingu, töövõtulepingu
täitmise ja/või lõpetamise osas).
Riigikohus on oma 30. novembril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10
tehtud lahendis selgitanud, et VÕS-i § 578 sätestatud eeldus ei tähenda
iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, loobuvad nad
vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise
vastu, või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu
ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid. Kompromissilepingul nagu igal
teisel lepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida
lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS-i § 578 lõike 2 järgi
nõuetest loobumist ja nõude tunnustamist üksnes nendes vaieldavates või
ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta
nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu.
Viidatud lahendis vaidlesid pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas
töölepingu lõppedes sõlmitud kokkulepe, milles pooled kinnitavad, et
neil puuduvad teineteise vastu igasugused nõuded, tähendab seda, et
töötaja loobus saamata tulemustasu nõudest. Tegemist oli nõudega, mis
oli töötajale töölepingu lõpetamisel teada ja mida tööandja ei olnud
täitnud. Vaidlusalusest töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu,
millised nõuded pooltel lepingu sõlmides olid ning millistest
konkreetsetest nõudmistest pooled loobusid. Kolleegium märkis, et kuigi
poolte kinnitus, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone, on
lubatud, ei ole siiski kohtud hinnanud, milliste pretensioonide
puudumist on pooled siinkohal silmas pidanud.
Viidatud lahendist järeldub, et selleks, et kompromissileping täidaks
oma eesmärki ning võimaldaks vältida vaidluse tekkimist või lahendada
olemasolev vaidlus kiirelt ja täiendavate kuludeta, tuleks kokkuleppes
võimalikult täpselt määratleda nõuded, mille osas kokkuleppele jõutakse.
Üksnes üldsõnaline kokkulepe, mille kohaselt pooltel puuduvad
teineteise vastu nõuded või need loetakse täielikult ja nõuetekohaselt
täidetuks, ei pruugi kaasa tuua soovitud eemärki.
Merilin Valdmaa
vandeadvokaat
Advokaadibüroo Aivar Pilv
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
