Nii väär- kui ka kriminaalmenetluse puhul viivad esimesed sammud uurijaid korteriühistu poole. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 662 lõige 1 näeb ette vastutuse väärteomenetluse raames juhul, kui isik on rikkunud kohaliku omavalitsuse heakorraeeskirju ning sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Sama paragrahvi lõige 2 näeb sätte rikkumise eest ette trahvi juriidilisele isikule. Heakorra eeskirja sisu võib varieeruda sõltuvalt sellest kohalikust omavalitsusest, kus hoone paikneb, kuid üldjuhul on kõikides heakorra eeskirjades nähtud ette selge kohustus hoida ehitis lumest, jääpurikatest, varisemisohtlikest kividest jms puhas (Tallinna linnas reguleerib seda näiteks Tallinna linna heakorra eeskiri § 5 lg 1 p 9). Kriminaalmenetluse korral sõltub korteriühistu vastutuse laad ja ulatus suuresti sellest, mis jääpurika langemise tagajärjel päriselt juhtus (nt kas põhjustati kannatanu surm või tervisekahjustus).
Korteriühistu ei eksisteeri vaakumis. Kui korteriühistu jätab jääpurikad oma katuselt eemaldamata, siis on tegemist mõne inimese tegemata jäänud tööga. Praktikas heidetakse hoolsuskohustuse rikkumist sageli ette korteriühistu juhatuse liikmetele. Selline käsitlus on ka loogiline, sest juriidiline isik tegutseb oma juhatuse kaudu ning sellest tulenevalt on lihtne omistada juriidilise isiku tegu tema juhatuse liikmetele.
Siiski on riigikohus selgitanud, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (vt nt riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsust asjas nr 3-1-1-61-09 p 12–15). Tegemist ei ole absoluutse reegliga. Ka avalikus õiguses on norme, mis panevad juhatuse liikmele isikliku kohustuse teatud tegude tegemiseks. Tavaline näide sellest on maksukorralduse seaduse § 8 lõige 1, mis näeb ette, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud korraldama esindatava seadustest tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.
See tähendab, et reeglina nõuab juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult. Seega ei saa juhatuse liikme käitumine vastata süüteokoosseisule, mis tunnistab karistatavaks üksnes juriidilisele isikule endale, mitte aga tema juhatuse liikmele suunatud tegutsemiskohustuse rikkumise.
Riigikohus on rõhutanud, et selline käsitlus kehtib üksnes juhul, kui isikule heidetakse ette konkreetse teo tegemata jätmist. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige paneb ise toime mingi teo, siis on olukord teistsugune. Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul (arvestades KarS-i §-s 24 viidatud erandeid) iga isik, kes selle kohaselt käitub (vt nt riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsust asjas nr 3-1-1-94-06 p 11.5). Samale seisukohale on jõudnud riigikohus kriminaalkolleegium ka 8. märtsil 2017. a tehtud otsuses asjas nr 3-1-1-84-16.
Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et juriidilise isiku juhatuse liige on õiguslikult puutumatu. Nagu ka sissejuhatuses sai esile toodud, siis juhul, kui juhatuse liige rikub oma kohustust juriidilise isiku ees ja selle tõttu jääb juriidilisel isikul lasuv kohustus täitmata, vastutab juhatuse liige selle rikkumise eest juriidilise isiku enese ees.
Seega juhul kui korteriühistu jätab koristamata jääpurika, mille tulemusel algatatakse väärteo- või kriminaalmenetlust, siis vähemalt üldjuhul juhatuse liige isiklikult karistusõiguslikult selle eest ei vastuta. Küll aga võib kõne alla tulla juhatuse liikme vastutus tsiviilõiguslikult.
