Tehingute tagasivõitmise alused on seadusega täpselt reguleeritud ning ennekõike sõltuvalt ajalisest distantsist tehingu ning ajutise halduri nimetamise vahel muutub ka aluste rangus. Ühe aasta jooksul tehtud tehingute puhul on piisavaks asjaoluks võlausaldajate huvide kahjustamine tingimusel, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nende tehingute puhul ei pea seadus vajalikuks vaagida võlgniku teadlikkuse üle tehingu kahjulikkusest. Ajaliselt varasemate tehingute (3 ja 5 aastat varasemalt tehtud) puhul on aga võlgnikupoolne teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest oluliseks täiendavaks asjaoluks, mille olemasolu tuleb eelnevalt kindlaks teha.

Teadlik võib olla ka tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamisest

Teadlikkuse hindamine ei pruugi aga olla nii selgepiiriline, kui esmapilgul tunduda võib. Riigikohus on isiku teadlikkuse tuvastamisel kohaldamas pigem laiendavat tõlgendust. Juba 2008. aasta lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 on kohus märkinud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Kohus on lisanud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus on märkinud, et üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.

Teisisõnu ei pea võimalikus ebasoodsas majanduslikus olukorras olev isik tehingut tehes mitte üksnes hindama tehingu võimalikku mõju tehingu tegemise ajal olemasolevate võlausaldajate huvidele, vaid ka prognoosima, milline on tema tulevaste võlausaldajate ring ning millised võivad olla tehingu mõjud ka neile.

Teadlikkus vara vähenemisest võib olla teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest

Hilisemas, käesoleva aasta lahendis tsiviilasjas 3-2-1-62-12 on Riigikohus eeltsiteeritud seisukohti kinnitanud ning lisanud, et  oluline ei ole asjaolu, kas võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Kohus on nentinud, et võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et tema vara võib tehingu tulemusena väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega.

Arvestades asjaolu, et juriidiliste isikute puhul on nii või teisiti turutingimustest erinevate tehingute tegemine erandiks ning seadus sätestab sõnaselge juhtorganite hoolsuskohustuse ning kahjustamiskeelu, on teema eriti oluline just füüsiliste isikute puhul, keda otseselt ei piira kasumliku tegutsemise põhimõtted ning kes iseenesest võivad teha tasuta tehinguid oma varaga. Eeltoodud kohtulahendite valgel on aga ka füüsilistel isikutel märkimisväärne hoolsuskohustus hinnata tehingu tagajärgede mõju võimalikele võlausaldajate huvidele.

Liina-Maarja Uuemõis,
vandeadvokaadi vanemabi,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo

Avaldatud RUP.ee Profiblogis