Probleem – erandi puudumine teose tervikkasutuseks
Sellise olukorra põhjuseks on asjaolu, et autoriõiguse seadus lubab vaba kasutuse (samastatav suuremal või vähemal määral üldise õiguse maade(2) fair use kontseptsiooniga) vaid juhul, kui kasutus:- ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega,
- ei kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve
- ning on seaduses otseselt ettenähtud.
Need seaduses otseselt ettenähtud erandid võib jaotada üldiselt kolmeks:
- erisubjekti nõudvad (nt raamatukogu);
- eriobjekti nõudvad (nt vahetus õppeprotsessis)
- ning motiveeritud ulatuses kasutamine.
Motiveeritud ulatuses ehk „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“ kasutamine hõlmab endas näiteks tsiteerimist, refereerimist, karikatuuris kasutamist jmt.
Tulles tagasi sissejuhatuses kirjeldatud näite juurde – „Sünnipäeva laulu“ esitamine avalikus kohas – tuleb tõdeda, et terve laulu esitamiseks ei näe autoriõiguse seadus ette vaba kasutuse erandit.
Lahendus - de minimis non curat lex(3)
Nimetatu näol on tegemist maksiimiga, mis on rakendatav kõigis õigusharudes alates eraõigusest kuni kriminaalmenetluseni välja ning selle sisuks on põhimõte, et õigus ei tegele triviaalsega.
Ka motiveeritud mahus kasutamise lubamine kui seaduses nimetatud vaba kasutuse erand, on sisuliselt de minimis põhimõtte alla kuuluv – seadus ei tegele triviaalsusega! Küsimus on aga, mis saab siis, kui kasutamisel on ületatud küll motiveeritud mahtu, kuid kasutus on siiski triviaalne? Selliseid näiteid võib juba lisaks kirjeldatule tuua praktikas palju, näiteks teose kasutus audiovisuaalse teose taustal; riideese fotol portreteeritava seljas jmt.
Kui Eestis on kasutusel kolmeastmeline vaba kasutuse lubatavuse test, siis üldise õiguse maades on kasutusel neljaastmeline test. Selle kohaselt tuleb vaba kasutuse lubatavuse hindamisel uurida, mis on kasutuse iseloom; teose iseloom; kasutatav maht ning neljandana, mis on kasutuse mõju algse teose väärtusele või selle turul. Sellise hinnangu andmine lähtub eeldusest, et intellektuaalne omand eksisteerib selleks, et motiveerida innovatsiooni ja loovust.
Just kasutuse mõju hindamisel algsele teosele kasutatakse de minimis põhimõtet välistamaks olukord, kus triviaalne kasutus ei mahu vaba kasutuse erandi alla vaid seetõttu, et ei vasta muudele, eelkõige motiveeritud mahu tingimustele.
Kuulsamaid de minimis rakendusi pärineb aastast 1984. Ameerika Ühendriikide Ülemkohus leidis, et videomakkide müüjad ei ole toime pannud autoriõiguse rikkumist. Nimelt leidis kohus, et vaatamata asjaolule, et videomakid võimaldavad salvestada terve audiovisuaalne teose ning kasutada seda hiljem vabalt valitud ajas ja kohas (nn „time shifting“) kuulub videomakkide müük ja kasutamine vaba kasutuse alla just põhjusel, et sellisel kasutusel puudub mõju algse teose väärtusele.(4)
Eesti kohtupraktika järgib mõistlikke põhimõtteid
Sõnaselgelt seda aktsepteerimata on ka Eesti kohtud lähtunud de minimis põhimõttest. Näiteks Eesti Riigikohtu otsuses, kus vaidluse all oli Eesti Autorite Ühingu hagi Eesti Päevalehe vastu seoses sellega, et Eesti Päevaleht avaldas artikli “Salvador Dalí kiviviske kaugusel”, milles käsitleti kunstniku teoste näitust Didrichseni kunstimuuseumis Helsingis ning artikli juures avaldati ligi poole lehekülje suurune reproduktsioon Dalí skulptuurist “Naine leekides“, samuti kolm kuni 1/8 lehekülje suurust reproduktsiooni kunstniku teostest “Pegasus“, “Argos” ja “Põlvitav naine“. Riigikohtu lahendi kohaselt ei tohtinud Eesti Päevaleht küll avaldada reproduktsioone lehekülje põhimotiivina, kuid ei leidnud, et lubatud oli vaid teoste osade reprodutseerimine.Seega on ka Eesti kohtupraktika tegelikult lähtunud terve mõistuse põhimõttest – lubatud peab olema ka kogu teose kasutamine viisil, mis ei riku olulisuse kriteeriume.
(1) Algteose pealkirjaks oli: „Good Morning to You“.
(2) S.o. nt Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia jne.
(3) Lad k: seadus ei tegele tühiasjadega
(4) Sony Corp. of America v. Universal City Studios, Inc., 464 U.S. 417 (1984).
