Vastab: Tanel Melk, Advokaadibüroo LMP: Lähtudes töölepinguseaduse §-st 2, on töötaja kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped tühised.
Esiteks võib lapsepuhkuse päevad kindlaks määrata juba puhkuste ajakavaga ja liita lapsepäevad põhipuhkusele. Lapsepäevad ei erine selles osas töölepingu regulatsiooni järgi põhipuhkuse päevadest. TLS-i § 69 lg 1 kohaselt määrab põhipuhkuse aja tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad ettevõtte huvidega. Järelikult ettevõte küll võtab töötaja soove arvesse, kuid ei pea näiteks ettevõtte kõige kiiremal ajal töötajale puhkust võimaldama (muidugi peab töötajale võimaldama puhkusepäevad ära kasutada ikkagi, et need ei aeguks). Puhkuse ajakava on pooltele siduv ja sellesse märgitud puhkusepäevi antakse ajakava järgi. Kui ajakavasse on märgitud ka lapsepuhkus, tuleb ka see puhkus anda kooskõlas ajakavaga. Kui töötaja ei ole puhkuste ajakavaga nõus, on seda võimalik poolte kokkuleppel TLS-i § 69 lg 3 järgi muuta ehk töötajal pole enamasti ühepoolselt õigus lapsepuhkuse päevade osas ettekirjutusi teha.
Teiseks, kui puhkuste ajakava ei ole koostatud või ei ole lapsepäevi puhkuste ajakavasse märgitud, siis on töötajal õigus TLS-i § 69 lg 3 järgi puhkust kasutada, teatades sellest tööandjale 14 päeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kolmandaks, õigus nõuda endale sobival ajal nii põhipuhkust kui ka lapsepuhkust on TLS-i § 69 lg 7 järgi:
- naisel vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
- mehel vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;
- vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;
- vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal;
- koolikohustuslikul alaealisel – koolivaheajal.
Need on juhud, kui töötajale tuleb võimaldada lapsepuhkus talle sobival ajal välja võtta. Ülejäänud juhtudel on tööandjal ikkagi võimalus ise puhkusepäevade andmise üle otsustada.
