Riigikohtu halduskolleegium tegi 13. juunil 2013. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-24-13, milles selgitati põhjalikult pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimise põhimõtteid. Täpsemalt seda, kas ja millisel juhul on hankijal õigus ja kohustus küsida pakkujalt kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu selgitamist või seda võimaldavate andmete või dokumentide esitamist. Kvalifikatsiooni kontrollimisest kirjutab Advokaadibüroo Aivar Pilv advokaat Häli Jürimäe advokaadibüroo juunikuu uudiskirjas.
Viidatud kohtuasjas oli hankija jätnud vaidlusaluses riigihankes kõik pakkujad kvalifitseerimata ega küsinud üheltki pakkujalt täiendavaid selgitusi ja/või dokumente. Hankija otsuse vaidlustanud pakkuja ei esitanud hanketingimustes nõutud tõendit ja selle esitamise kohustus selgus alles lõplikult kohtumenetluse käigus. Pooltevahelises vaidluses oli üheks põhiliseks ja keskseks küsimuseks, kas hankija oleks pidanud enne pakkuja kvalifitseerimata jätmist andma viimasele võimaluse oma kvalifikatsiooni täiendavalt tõendada. Vaidlustuskomisjon, Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid, et kõiki asjaolusid arvesse võttes tuli hankijal seda teha.
Küsimusele vastamiseks analüüsis ja tõlgendas Riigikohus kohtuotsuses riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 39 lg-t 1, lg-t 4 ja lg-t 41. Selguse huvides on siinkohal välja toodud kõnesolevad sätted:
- RHS § 39 lg 1 kohaselt peab hankija kontrollima, kas pakkuja või taotleja majanduslik ja finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele. Kvalifitseerimise tingimused peavad olema piisavad pakkuja või taotleja hankelepingu nõuetekohase täitmise võime tõendamiseks ning vastavad ja proportsionaalsed hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemuse, koguse ja otstarbega.
- RHS § 39 lg 4 sätestab, et hankija võib nõuda pakkujalt või taotlejalt kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu selgitamist või selgitamist võimaldavate andmete või dokumentide esitamist.
- RHS § 39 lg 41 järgi jätab hankija pakkuja või taotleja kvalifitseerimata kui pakkuja või taotleja on jätnud esitamata hanketeates nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi (1) või pakkuja või taotleja ei esita hankija nõudmisel kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti (2) ja need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad.
Senises kohtupraktikas on järjepidevalt rõhutatud, et riigihankemenetluses on kindlaksmääratud ja formaliseeritud menetlusreeglitel väga oluline roll pakkumismenetluses osalevate isikute võrdse kohtlemise eesmärgi tagamiseks (vt nt Riigikohtu 10. mai 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-100-06). Seega võiks järeldada, et hankijal ei ole kohustust täiendavaid täpsustusi küsida ja riigihankes osaleda sooviv pakkuja (ettevõtja), kellelt eeldatakse kõrgendatud hoolikust, peab ise olema piisavalt korrektne.
Riigikohus 13. juunil 2013. a otsuses eelnevaga täielikult ei nõustunud. Seda põhjusel, et kuigi riigihankemenetlus sisaldab muu hulgas formaalseid elemente, ei ole formaliseerituse põhimõte RHS § 3 järgi põhimõte, millest tuleks juhinduda hankemenetluse sätete tõlgendamisel. Riigikohtu seisukohtadest järelduvalt peab pakkuja tõepoolest tegema kõik selleks, et ükski nõutud dokument pakkumuse komplekteerimisel ei ununeks, ükski lahter ei jääks formularide täitmisel tühjaks, andmed ei oleks vastuolulised jne, kuid inimlikke eksimusi ei ole võimalik eriti mahukate andmete ja nõutavate dokumentide suure hulga puhul täielikult välistada. Riigikohus märkis kõnesolevas lahendis (kohtuotsuse p 17), et: „Iga niisugune viga ei tähenda iseenesest, et pakkuja oleks tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.“
Riigikohus nõustus 13. juunil 2013. a otsuses vaidlustuskomisjoni ja kohtute varasema seisukohaga, et antud asjas oleks hankija pidanud küsima lisateavet. Rõhutama peab, et kohtuotsusest järelduvalt tuleb RHS § 39 lg-t 4 tõlgendada selliselt, et hankijal ei ole õigus mitte ainult küsida täpsustavat teavet, vaid ka nende dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks tulnud esitada juba koos pakkumusega. Sisuliselt leidis Riigikohus, et RHS § 39 lg-t 4 tuleb tõlgendada laiemalt ja selle alusel on võimalik täiendada pakkumuse koosseisus esitatud tõendite ja dokumentide kogumit tervikuna. Seega on sisuliselt võimalik ka hanketingimustes nimetatud dokumenti esitada pärast pakkumuse tähtaega.
Riigikohus sedastas (kohtuotsuse p 15), et: „Avaliku sektori hankijate puhul on võimaluse andmine puuduva dokumendi või puuduvate andmete esitamiseks ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte, ärakuulamisõiguse ja halduse üldise selgitamiskohustusega (vrd HMS § 15 lg 2, § 36 lg 1 p 3), samuti riigihankemenetluse spetsiifiliste põhimõtetega. Pakkujate ebamõistlik kvalifitseerimata jätmine takistaks rahaliste vahendite säästlikku kasutamist ja konkurentsi tõhusat ärakasutamist (RHS § 3 p-d 1 ja 4).“
Kõnesolevas kohtumenetluses vaieldi hanketingimuse tegeliku sisu üle, sealjuures tõlgendasid hankija, pakkuja, vaidlustuskomisjon ja kohtud seda erinevalt. Riigikohtu 13. juuni 2013. a otsusest järelduvalt ei ole ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul välistatud hanketingimuste erinev tõlgendamine ning ka kõige hoolikam pakkuja ei pruugi alati mõista hanketeate tingimuste tegelikku sisu (sealjuures ei saa alati ei saa pakkujale ette heita alusdokumentide kohta selgituste mitte küsimist), mistõttu võiks hankija sellistel juhtudel kasutada õigust küsida täiendavaid selgitusi ja dokumente. Oluline on Riigikohtu 13. juuni 2013. a otsusest välja tuua seda, et ka puuduste kõrvaldamise võimaluse andmata jätmine hankija poolt võib võimaldada olukordi, kus hankija jagab oma soosikule varjatult eelinfot hanke alusdokumentide tõlgendamisvõimaluste kohta, kuid konkurendid saavad neist teada alles tagantjärele (kohtuotsuse p 18).
Siiski ei saa iga hanketingimuses nõutud dokumendi või andmete esitamata jätmise korral eeldada, et hankija küsib selgitusi ja täiendusi. Hankija saab seda teha üksnes kaalukate põhjuste ilmnemise korral. Riigikohus sedastas (kohtuotsuse p-s 22), et: „Hankija ei pea pakkujale andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks näiteks siis, kui asjaolud näitavad, et pakkuja on dokumendid või andmed jätnud esitamata teadlikult. Samuti ei pea hankija oletama, kas pakkujal on lisaks esitatud dokumentidele veel dokumente ja andmeid. Puuduste kõrvaldamise võimalus tuleb anda siis, kui nõutud dokumendid või andmed on esitamata, ebaselged või ebapiisavad või kui on ilmne, et pakkuja on teinud dokumentide vormistamisel inimliku vea“. Kindlasti ei saa Riigikohtu hinnangul olla RHS § 39 lg 4 mõistes kõrvaldatava puudusega tegemist siis, kui esitatud andmete ja dokumentide järgi ei vastaks pakkuja sisuliselt kvalifitseerimistingimustele, s.t puudus on sisuline, mitte vormiline (kohtuotsuse p 23). Seega RHS § 39 lg 4 mõtteks ei saa olla tagajärje toomine, kus sisuliselt mitte vastav pakkuja võiks muutuda vastavaks.
Võttes kokku eelnevat, ei ole hankijal mitte ainult õigus küsida RHS § 39 lg 4 alusel kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu selgitamist või täiendavate andmete või dokumentide esitamist, vaid teatud juhtudel on see lausa tema kohustuseks. Seda loomulikult üksnes siis, kui dokumendid või andmed ei ole jäetud esitamata teadlikult ning ilmnenud puudus ei ole sisuline, vaid vormiline. RHS § 39 lg 4 laiem tõlgendamine võimaldab hankijal küsida ka nende dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks tulnud esitada juba koos pakkumusega, s.t sisuliselt on võimalik täiendada pakkumuse koosseisus esitatud tõendite ja dokumentide kogumit tervikuna.
Täiendavalt tuleb lisada, et Riigikohtu 13. juuni 2013. a otsuses on selgitatud hankija tõendamiskoormist – hankija ei saa hankevaidluse korral jääda passiivseks, jätta oma seisukohad tõendamata ja hiljem tugineda vaidlustuskomisjoni ja kohtute uurimiskohustuse rikkumisele. Kuivõrd vaidluse all oli välisriigi ametiasutusega sõlmitud lepingu täitmise kinnituse esitamata jätmine ja seda nõudev hanketingimus, on Riigikohus tõlgendanud ka RHS § 41 lg 4 p 1, mille kohaselt tuleb pakkujal esitada hankija nõudel olulisemate lepingute nõuetekohase täitmise kohta teise lepingupoole väljaantud tõend, kui lepingu teiseks pooleks on RHS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud hankija (riik, riigiasutus, kohalik omavalitus, avalik-õiguslik juriidiline isik või viimase asutus). Riigikohus leidis, et seadusandja on sättes nimetatud „hankija“ all silmas pidanud ka välisriiki (mitte ainult Eestit) ja selle ametiasutusi ning sellest järelduvalt tuli ka pakkujal hankijale esitada vaidlusaluses riigihankemenetluses kvalifikatsiooni tõendamiseks lepingupartneriks olnud Taani ametiasutuse kinnitus.
