Äsja avaldatud Euroopa Komisjoni ja ÜRO koostatud aktiivsena vananemine indeksis paikneb Eesti 28 riigi seas küll 10. kohal, kuid positsiooni nõrgestab vanemaealiste vähene osalus ühiskonnaelus, teatas poliitikauuringute keskus Praxis BNS-ile.

Indeksi põhjal on näha, et vanemaealiste potentsiaali kasutatakse kõige paremini ära Põhjamaades ja tabeli tipus on Rootsi, Taani, Holland ning Soome. Eesti ja Tšehhi kuuluvad ainsatena Ida-Euroopast keskmisesse edetabeli rühma, sabas sörgivad teised Ida-Euroopa riigid koos Kreekaga.

Eesti positsiooni kergitab tabelis asjaolu, et siinsed eakad on aktiivsed tööelus. „Vanemaealiste suhteliselt suurem osalemine tööelus võrreldes Euroopa eakaaslastega kannab nii häid kui ka halbu sõnumeid,“ selgitas Reelika Leetmaa Praxisest. „Osalt on kõrge hõivemäära taga see, et meil ei ole võrreldes vana Euroopa riikidega loodud niivõrd heldeid eelpensionisüsteeme, mistõttu jätkavad meil inimesed võimalusel töötamist ka pensionieas. Seda soodustab ka pensionisüsteem, mis võimaldab saada pensioni samaaegselt töötasuga,“ märkis Leetmaa.

Eksperdi sõnul on seevastu halb sõnum, mis ilmnenud ka mitmest uuringust, et pensionieas jätkatakse töötamist just vajadusest tagada leibkonnale piisav sissetulek. „Näiteks 2012. aasta tööjõu-uuringu andmetel jätkas ligi 80 protsenti vanemaealistest pensionieas töötamist sel põhjusel. Vaid Kreekas ja Rumeenias on näitaja veel kõrgem. Samas kui näiteks Põhjamaades jätkatakse pensionieas töötamist pigem mitterahalistel põhjustel, sealhulgas rahulolust tööga,“ selgitab Leetmaa.

Kõige viletsamal positsioonil on Eesti indeksis ühiskondlikus elus osaluse poolest. 28 Euroopa Liidu riigi võrdluses 25-ndad, eespool vaid Rumeeniast, Bulgaariast ja Poolast. „Eriti teravalt jääb silma madal poliitilise aktiivsuse näitaja ja osalus vabatahtlikus tegevuses. Ka Praxise varasemad vabatahtlikus töös osalemist käsitlevad uuringud on jõudnud tõdemuseni, et vabatahtlike määr on väikseim pensionäride seas,“ selgitab andmeid Jane Matt Praxisest.

„Võrreldes teiste Euroopa riikidega hindavad eestlased madalaks ka oma vaimset heaolu ning sotsiaalset võrgustikku ehk kui sageli inimesed kohtuvad oma lähedaste ja sõpradega,“ märgib Matt ja selgitab, et siin võib põhjus peituda nii üksi elavate eakate hulgas kui ka väheses põlvkondade vahelises suhtluses.

Kehv tervis ja vilets juurdepääs tervishoiuteenustele, sealhulgas eelkõige hambaraviteenustele seab piirid Eestis aktiivsena ja toimekana vananemisele.

Analüütikud toonivatavadki, et Eesti eakate ühiskondlikus elus osaluse aktiivsust tuleks hinnata teiste näitajate kontekstis. „Kuivõrd võime näha Eesti vanemaealist kõrget tööga hõivatust, mis tuleneb madalast sissetulekust, samuti aga terviseprobleemidest, millele lahendusi ei ole leitud ja madalast füüsilist turvatundest, siis see avaldab kindlasti mõju inimese võimalustele, suutlikkusele ja motivatsioonile osaleda ühiskondlikus elus,“ ütleb Matt. „ 2040. aastaks on Eestis peaaegu pool kogurahvastikust ja ka pool tööealistest üle 50-aastased, seega on ka meil hoogsalt vajalik tegeleda vanemaealiste teemadega,“ lisab Leetmaa.

Aktiivsena vananemine tähendab vananemist hea tervise juures, täieõigusliku ja iseseisva ühiskonnaliikmena. Sõna „aktiivsena“ rõhutab jätkuvat osalemist ühiskonnas, majandus-, kultuuri- ja igapäevaelus, mitte vaid füüsilist või tööalast aktiivsust. See vastandub mõtteviisile, kus vananemist ja teistest sõltuvaks muutumist mõistetakse sünonüümina. Just vanemaealiste iseseisvuse säilitamine on aktiivsena vananemise üks olulisemaid komponente.

Indeks on tööriist poliitikakujundajatele, mis mõõdab kuivõrd hästi riik vanemaealiste potentsiaali kasutab, mil määral vanemaealistel on võimalik ühiskonnaelus osaleda, iseseisvalt toime tulla ning mil määral neid selles toetatakse.

Indeks on loodud 22 üksiku näitaja põhjal, mis on omakorda jagatud nelja valdkonda: osalemine tööelus, sotsiaalelus, iseseisev ning tervislik ja turvaline elu, samuti aktiivsena vananemist soodustav keskkond.