Kuna maksumaksjaist tööealine elanikkond väheneb ja elanikkond vananeb, on oluline inimeste tööjõuturul aktiivsena hoidmine ka vanemas eas. Seda saab teha aga vaid siis, kui kasvab tervena elatud aastate arv. Kui tööandjad on motiveeritud (ja seda nad heade oskustega töötajate leidmise kriisis on) töötajate tervisesse investeerima, ei pea maksumaksja hiljem suuri ravikulusid kandma, sest väheneb haigestumine, kiireneb tööle naasmine ning väheneb ajutise töövõimetuse kompenseerimise vajadus.
Täna saab tööandja maksuvabalt töötaja tervisesse panustada 400 eurot aastas. Seda on vähe ja piirab ka see, millele on kulutusi lubatud teha.
Näiteks Jürgen Ligi kirjutab, et tervisekulude hüvitamisel vähendab diskrimineerimist maksuvabastus tööandja enda spordirajatiste, nagu näiteks riigikogu jõusaal, kasutamisel. Samas tööandjatelt, kel selline võimalus puudub, tuleb võtta erisoodustusmaksu. 95% Eesti ettevõtetest on vähem kui 10 töötajaga. On keeruline uskuda, et neil on omad spordirajatised. Kas see pole diskrimineeriv?
Lõppenud aastal kasutas tööandjate poolt võimaldatud tervisetoetust 120 000 töötajat, mida on pisut alla 20% töötajaskonnast.
Tõenäoliselt ei ole tegemist harrastussportlastega, vaid kasutati valdavalt tervisekindlustuse teenuseid, mille kaudu on võimalik saada näiteks hambaravi või vaimse tervise abi saada ka n.ö. tavalistelt psühholoogidelt (kliinilisi psühholooge on Eestis liiga vähe). Kui ma tööandjana sooviks neid teenuseid otse, kindlustusfirma vahenduseta hüvitada, pean tasuma selle eest erisoodustusmaksu, sest need ei ole loetud maksuvabadeks tervise edendamise kuludeks. Taaskord – see on diskrimineeriv.
Töösuhted ja –vormid ning eelkõige juhtimiskvaliteet muutuvad ajas. Tööturule sisenenud ja sisenemas nooremad põlvkonnad ei talu sotsiaalset ebaõiglust ning töökohas koheldakse madalama palgaga töötajaid tervise osas sarnaselt juhtidega.
Mis aga ei ole muutunud, on tööandja soov olla edukas ning vaatamata energia-, tervise-, inflatsioonikriisidele ellu jääda ja areneda. Seda saab teha ainult tervete ning motiveeritud töötajatega.
Mis puutub aga pensionäride ja laste sportimisse ning muul viisil tervise hoidmisse, siis selles osas panustavad nii töötajad kui tööandjaid makse makstes. Tööandjate panus töötajate tervise hoidmisse ja taastamisse tuleb vabastada diskrimineerimisest.
Kolm ettepanekut:
1. Laiendada teenuste valikut – võimaldades erisoodustusmaksuvabalt tasuda haigekassa loetulelus olevate tõenduspõhiste tervishoiu teenuste, ravimite ja meditsiiniseadmete eest.
2. Kaotada asjatu bürokraatia – kvartaalse arvestuse asemel aastane arvestus, mis vähendab halduskoormust nii avalikus kui erasektoris.
3. Lubada tööandjal rohkem tervisesse investeerida – tõsta maksuvaba tervisekulu piirmäära 800 euroni aastas, mis võimaldab tervisekassa kulude kokkuhoidu, sest tagab osaliselt avaliku sektori katmata ravivajadusi, nagu näiteks vaimne tervis, hambaravi, taastusravi jne.
Seeläbi vähenevad töövõimetuspäevad, kiireneb taastumine ning krooniliste haiguste ägenemise vältimise tõttu panustavad töötajad töökohtadel, mistõttu kokkuvõttes maksutulu ei vähene.
