Üks kolmest riikliku vanaduspensioni ea tõstmise ettepanekutest soovitab tõsta pensioniiga alates 2027. aastast järk-järgult 70-ni aastal 2040.

Selline pensioniea tõus tähendaks seda, et aastal 1962 sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta ja kuue kuu vanuselt ja aastal 1971 sündinud inimesed saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2041). Teine alternatiiv oleks alates 2027. aastast siduda pensioniiga oodatava elueaga, mis tähendaks, et pensioniiga oleks praeguste prognooside järgi aastal 2040 umbes 67, täpne vanus sõltub selle aja tegelikust oodatavast elueast. Kolmas pensioniea tõstmise võimalus soovitab pensioniiga tõsta järk-järgult alates 2027. aastast selliselt, et 1962. aastal sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta ja kolme kuu vanuselt ning 1981. aastal sündinud saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2051).

Seega, vastamaks pikemalt pealkirjas tõstatatud küsimusele – juba praegu, 2016. aastal, elab Eestis 176 500 inimest, kes on vanemad kui 70. 67 000 neist on vanemad kui 80. Statistikaameti prognoosi järgi elab 2027. aastal Eestis 213 000 üle 70-aastast inimest ja 2040. aastal juba 252 600 üle 70-aastast inimest.

Joonis. 70-aastaste ja vanemate inimeste arv aastatel 2016, 2027 ja 2040

Määrav on pensioniikka jõudnute oodatav eluiga

Inimese oodatav eluiga sünni hetkel on lühem kui siis, kui ta on elanud 65-aastaseks. 2014. aastal oli statistikaameti andmetel Eesti meeste ja naiste oodatav eluiga sünnimomendil 77, aga 65-aastaste oodatav eluiga oli 18 aastat ehk kokku elavad 65-aastaseks elanud inimesed 83 eluaastat. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse jaoks ongi oluline vaadata just seda, kui kaua elavad pensioniikka jõudnud inimesed.

Miks ma ei räägi praegu meeste ja naiste erinevast elueast? Vastavalt Euroopa Liidu võrdse kohtlemise põhimõttele ei või sotsiaalkindlustuses mehi ja naisi erinevalt kohelda ning siia kuulub ka keeld kasutada meestele ja naistele erinevaid oodatavaid eluigasid. Samast põhimõttest tulenevalt on alates 2016. aastast Eestis meeste ja naiste pensioniiga võrdne.

Praegune töötaja maksab oma vanemate pensioni

Peale seda, kui avalikkuses leidis suurt kõlapinda üks pensioniea tõstmise variante – aastaks 2040 pensioniiga 70 –, küsitlesid uudistekanalid tänaval inimesi. Enamik eetris nähtud inimestest leidsid, et nemad arvatavasti ei elagi 70. eluaastani ja seega ei ole ka mõtet sotsiaalmaksu maksta. Ka Eesti SHARE vanemaealiste uuring kinnitab, et inimesed ise arvavad, et nad elavad oluliselt vähem, kui näitab objektiivne statistika.

Muidugi ei ela kõik inimesed nii kaua kui nii-öelda keskmine inimene. Mõned inimesed ei elagi tõesti pensionieani, aga see ei tähenda, et nende eest eluea jooksul makstud sotsiaalmaks läheks n.-ö raisku. Sellest makstakse nende samade inimeste vanavanemate, vanemate ja nende eakaaslaste pensionid. I samba pensioni puhul on tegemist solidaarsusel põhineva pensioniga, mis tähendab, et pensionisüsteemis toimub varade ümberjaotus rikkamatelt vaesematele ja pikema elueaga inimesed saavad pensionisüsteemist rohkem tagasi kui lühema elueaga inimesed. II samba pension on aga pärandatav, seega enne pensioniiga siit ilmast lahkunud inimese II samba pensionivara saavad endale tema lapsed või teised lähedased.

Tervena elatud aastad versus oodatav eluiga

Tihti räägitakse sellest, et isegi siis, kui eestlane elab pensionieani, siis on tema tervis läbi juba 50. eluaastates. Ka selline väide ei ole pensionisüsteemi kontekstis asjakohane.

Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal keskmine 65-aastaseks saanud mees tervena ehk igapäevaelu piiravate terviseprobleemideta veel viis ja naine kuus aastat. Seega keskmiselt elab Eesti inimene juba praegu tervena 70,5 eluaastani, kuid vanaduspensioniiga on 63. Tervena elatud aastad leitakse Euroopa sissetulekute ja elamistingimuste uuringuga (SILC), küsides inimestelt nende enese hinnangut tervisepiirangute kohta. Tegemist on subjektiivsete andmetega ja seetõttu ei ole ükski riik Euroopas pensioniiga sidunud tervelt elatud aastate, vaid objektiivselt hinnatava oodatava elueaga.

Väiksem pension või kauem aktiivsena tööl

Vanaduspension on mõeldud inimestele, kes oma vanuse ja sellest tulenevate piirangute tõttu ei suuda endale enam ise sissetulekut tagada, seetõttu ei pakuta vanaduspensioniealistele ka enamikke tööturuteenuseid. Enne vanaduspensioniiga terviseprobleemide tõttu töölt eemale jäänud inimesele pakutakse abi töövõimeskeemi kaudu, talle makstakse töövõimetoetust ja pakutakse rehabilitatsiooni ning tööturuteenuseid.

Pensioniea tõstmise eesmärk on eelkõige parandada pensionisüsteemi sotsiaalset ja rahalist jätkusuutlikkust, suurendades töötajate ja pensionäride suhet esimeste kasuks. Kui võtta eelduseks see, et pensionide rahastamiseks ei soovita võtta laenu ja pensioneid ei finantseerita ka muude eluvaldkondade arvelt, siis tuleb valik teha madalama pensioni või lühema pensioniloleku aja vahel.

Kui pensioniiga tuleks tõsta alles 2027. aastast, siis miks me juba praegu sellest räägime? Aga sellepärast, et inimesed peavad piisavalt pikalt ette teadma, kui vanalt nad pensionile saavad minna. 2010. aastal võeti seadusena vastu 2017. aastal algav pensioniea tõus, st inimesi teavitati seitse aastat pensioniea tõusust ette. 2027. aastani on jäänud praegu natukene üle 10 aasta, rahvusvaheliselt peetakse 10 aastat adekvaatseks pensioniea tõusust etteteatamise ajaks.

Muidugi on tehtud ka lühema etteteatamisega pensioniea tõuse, aga neid on tehtud pigem ainult kriisiolukordades, nt majanduskriisi ajal tehti seda ka Eestis. Riikliku pensionikindlustuse seadus kohustab valitsust koostama 2019. aastaks vanaduspensioniea mõjude kohta analüüsi ning valitsus peab vajaduse korral esitama riigikogule ettepaneku vanaduspensioniea muutmiseks või paindliku vanaduspensioniea kehtestamiseks.