Väga mõnus on, kui ei pea varahommikul tööle tormama, ja võid tööpäeva alustada rahulikult, oma tempos ja rütmis. Esialgu naudid seda südamest, ent aja möödudes hakkad tundma puudust kindlast tööpäeva algusest ja lõpust, kolleegidest ning kuuluvustundest. Tekib soov elada nädalas osa tööajast määratletud rütmis, et igapäevaelul oleks raam nagu mistahes tehnikas kunstiteosel. See distsiplineerib ja sunnib looma päevakava. Kellel ei olnud enne koroonaaega võimalust kodunt töötada, tundus see roosamannaliku võimalusena.

Rahvusvahelises firmas töötav Siiri (53) on õnnelik, et alates eriolukorra algusest on ta saanud enda tööd kodust teha. Tehniliselt olnuks olnud see varemgi mõeldav, sest tööks vajalik arvuti ühes sobilike programmidega on tal olemas, ent välismaised juhid pidasid õigemaks, et tegutseda tuleb kellast kellani Tallinna südalinna kontoris.

Nüüd rõõmustab Siiri, et hommikune poolteist tundi, mis kulus tööle sättimiseks ja minekuks, kuulub talle endale. Lisaks õhtune kojusõiduaeg.

„Avan arvuti enne üheksat ja keskendun tööle. Vahepeal võtan puhkepausi ― olen aias või käin poes, ja töötan kella kuueni õhtul. Mulle väga sobib,“ sõnab ta, soovides edaspidigi rohkem kodus töötada. „Aega jääb oluliselt enam iseendale.“ Veidi kahju on tal riidekappi ummistavatest suveriietest ja –kingadest, mida kodus nagu kontoris iga päev ei kanna. Ka meigib ta ennast enamasti siis, kui tuleb videokonverentsidel või –koosolekutel osaleda.

Kodused tegevused Siirit ei eksita: ta teeb kindlal ajal tööd ja suleb seejärel arvuti, mida õhtu jooksul enam ei ava. Tööpäev on lõppenud ja kõik sellega seotu mõtetest välja lülitatud, et keskenduda iseendale ja oma perele.

Valikuvõimalus – kas kodu või kontor

Raamatupidamisteenuseid, maksu- ja ettevõtlusalast nõu pakkuva firma Arvestusabi OÜ tegevjuht Riin Pajula sõnab, et ettevõtte 16aastase tegevuse vältel on osa nende tööst tehtud alati kaugtööna. Temagi leiab, et suurimaks plussiks on sõiduaja ja -kulude kokkuhoid. „Kodus töötamise päeval pole tarvis ennast nö täisrelvastusse sättida ― tööasju pakkida, rõivastuda ja end kaunistada. Veebikohtumisel või muu pilti edastava keskkonna vahendusel teistega suheldes tuleks oma korrektse väljanägemise eest hoolitseda, aga muidu võib mistahes töörõivad selga tõmmata.“

Välisest tähtsamaks peab Riin sisulist tööd. Kaugtöö puhul on võtmeküsimuseks vajaliku info jõudmine õigeaegselt kõikide töötajateni.

Minul kui raamatupidamis- ja nõustamisettevõtte tegevjuhil on tarvis juhtida kolleegide tähelepanu seadusemuudatustele, õigusaktide tõlgendustele, erialastele artiklitele, eriolukorra ajal ka eriolukorra meetmetele ja muule seesugusele. Sellise teabe e-kirjaga edastamine nõuab täpse sõnastusega tekste, tsitaatide ja linkide lisamist. Jooksvate kiirete küsimuste lahendamiseks helistan,

selgitab Riin Pajula, kellele on samavõrd oluline, et töötajate enda info ja probleemid jõuaksid õigeaegselt temani.

„Meil on kolleegidega tihe koostöö. Kui on tarvis abi või täiendavat infot, siis nad alati küsivad.“

Riin Pajula soovitab neile tööandjatele, kes pole kaugtööd varem võimaldanud, töötajaid julgustama oma muredest või probleemidest rääkima, et need ei kuhjuks ega jääks lahenduseta. Tema arvates peaks tööandja või vahetu ülemus olema töötajatele kiiresti kättesaadav.

Kuna kaugtöö võib vähendada meeskonnatunnet, siis peaks aeg-ajalt kolleegidega kohtuma. Arvestusabi OÜ on selleks sisustanud ka töötajate arvust lähtuva kontori, mistõttu saab igaüks valida, kas töötada kodus või kontoris. Seal kohtutakse tingimata ka klientidega, peetakse koosolekuid ja jälgitakse veebikoolitusi. Kohtumisi oma naiskonnaga peab Riin vägagi vajalikuks.

Arvestusabi OÜ tegevjuht Riin Pajula soovitab:

• Kaugtöö alustajad peaksid hoidma vahetut kontakti nii töötajate kui klientidega, selle olulisust ei maksa alahinnata.
• Ettevõtte tööruumidest ei tasuks loobuda, kuid võib eelistada väiksemat pinda, kui töö kvaliteet ei lange.
• Tuleb osata tõmmata piir töö- ja eraelu vahele, eristada vaba aega tööst. Tööväisel ajal ei tohiks lugeda e-kirju ega mõelda töistele küsimustele. Samas peaks kodus olevate pereliikmetega tegema kokkuleppe, millal sobib kodus töötajat töötegemise ajal segada.
• Hea on, kui vaba aega saaks võimalikult palju veeta kodustest tööruumidest väljaspool, värskes õhus. Liikudes või tegeledes hobidega.
• Kui töö laad võimaldab, ei pruugi kaugtöö tegemise kohaks olla alati kodu.
• Johtuvalt ettevõtte tegevusalast sõltub kaugtöö sobivus veel iga töötaja isiksusest, olemasolevatest või loodavatest tingimustest, samuti poolte kokkuleppest.

Hoia töö ja isiklik elu lahus

Palgainfo juht ja analüütik Kadri Seeder nendib, et töötades kodukontoris, on inimesel vähe tugevaid emotsioone, sest neid tekitavad teised inimesed. „Võib tekkida apaatia, sest sa ei tunne enam midagi – pole negatiivseid ega positiivseid tundeid,“ sõnab ta, toonitades, et varem töötati kodukontoris selleks, et võtta mõni päev süvenemiseks, kuigi oli neidki, kes valdavalt töötasidki kodus. „Aga koroonaga seoses oldi sunnitud töötama kodus ja otsekontakti teistega praktiliselt ei olegi. Mõnel lisandusid veel e-koolis õppivad lapsed ja neil tekkis hoopis teistsugune olukord.“

Ta ise on kautööd teinud üle kümne aasta, töötades osaliselt kodus, ent loonud koostöökontori põhjusel, et paar korda nädalas teha kolleegidega koostööpäevi. Põhjusel, et oleks tunnetatav „ühine hingamine“, ei jääks kaaslastega võõraks, saaks aktiivsemalt infot vahetada, muudel teemadel lobiseda ja sotsiaalsust säilitada.

„Mina kodukontoritesse kolimist isiklikult ei poolda. Vähestel on distsipliini ja oskust hoida töö ning isiklik elu lahus, mida ei tohiks lasta kokku sulada,“ tõdeb Kadri. Tema arvates tekitab aeg-ajalt kontoris käimine, mil ka riietatakse end kodustest oludest teisiti, hea enesetunde. „Eelistan töötada kontoris, eriti, kui kodus on mitu segajat. Palju lihtsam on ka tööpäeva lõpetada, sest kodukontoris on ikka vaja piiluda, kas keegi on kirjutanud või äkki teeks veel midagi ära... Samuti vastupidi. Kodus on väga hea leida asendustegevusi, sest kui on ebameeldivamaid ülesandeid, siis tahaks neid edasi lükata...“

Kontorist koju tulles Kadri arvutit kotist välja ei võta. See tekitab sootuks meeldivama tunde, kui et arvuti oleks kogu aeg avatuna laual.

Kõik sõltub inimesest endast

Kommenteerib Kaia Kuppart, psühhoteraapiapraksise Hingelugu kliiniline psühholoog-psühhoterapeut:

"Kui paljud organisatsioonid on pidanud kaugtööd juba aastaid kontoritööga samaväärseks, siis enamikule muutus see aktuaalseks praktiliselt üleöö. Kaugtöö eriolukorras võimaldas ettevõtetel jätkata igapäevategevustega, säilitada töökohti ja vältida firma pankrotistumist. Paljud töötajad tunnistasid, et kodus töötades vähenes nende stressitase, tõusis töö produktiivsus ja tekkis juurde vaba aega, kasvõi tööle ja koju sõitmise arvelt.

Inimestena oleme me kõik erinevad, mistõttu on kodus töötamise võimalus mõnele nauditav, teisele ületamatult raske. Näiteks kõrgema avatusega inimestel on suurem valmisolek minna kaasa kõikvõimalike uute ideedega. Seetõttu suudavad nad tõenäoliselt kodus töötamises näha uut ja põnevat väljakutset ning kohaneda sellega kergemini.

On üldteada, et introvertsemad inimesed eelistavad üksi töötamist. Võiks eeldada, et neile sobib kaugtöö seetõttu paremini. Siiski võib netikoosolekutel arvamuse avaldamine, veebikaamerasse rääkimine ja sealt iseenda nägemine muutuda introvertsele äärmiselt stressitekitavaks. Veebisuhtlus ei võimalda piisaval määral jälgida töökaaslaste kehakeelt ja emotsionaalseid reaktsioone, mis võib muuta ärevusele kalduva töötaja veelgi ärevamaks.

Veebikoosolek võimaldab ka rohkem nii-öelda sotsiaalset looderdamist – passiivsed töötajad saavad jääda veelgi passiivsemaks, tagasihoidlikumad hoida veelgi enam teiste varju.

Mõned meeskonnad armastavad koosolekutel pikki arutelusid, head huumorit ja tööga mitteseotud teemade käsitlemist, teised jälle soovivad asuda võimalikult kiiresti oluliste küssimuste juurde ja jõuda ruttu otsusteni. Veebikoosolekud sobivad pigem kiiretele otsustajatele, kuna väliseid segajaid on vähem. Samal ajal võib sotsiaalset lobisemist nautiva töötaja jaoks muutuda pealesunnitud üksiolek lõpuks kurnavaks. Pikaajaliselt kaugtööd tehes võib kannatada grupiliikmete omavaheline usaldus, ühtsus- ja turvatunne.

Kaugtööd tehes võivad raskustesse sattuda ka töötajad, kellel on kalduvus tähtsaid tegevusi edasi lükata, raskusi vältida ja ebameeldivuste korral endale kõrvaltegevusi leida. Tööl käies peame enesestmõistetavaks, et oleme kohaselt riides. Tuleme ja lahkume töölt õigeaegselt ning täidame töö ajal tööülesandeid. Kodus töötades on meil palju rohkem alternatiivseid ahvatlusi ja enese distsiplineerimine oluliselt raskem. Kõrge meelekindlusega inimesed tulevad sellega oluliselt paremini toime. Ka juhtidele tähendab kodudes laiali oleva meeskonna juhtimine eraldi väljakutset, kuna puudub vahetu kontakt ja tagasiside tööde kulgemisest.

Mõistlik on kodus töötades luua endale igapäevane rutiin, alustades ja lõpetades töö kindlal kellaajal ning tehes korrapäraseid puhke- ja lõunapause. Tasuks võtta endale hetk aega, et lülituda ümber kodustelt tegevustelt töökohustustele ja kõrvaldada võimalikud segajad. Miks mitte korraldada meeskondades ka virtuaalseid kohvipause, mis võimaldaksid vaba vestlust kolleegide vahel ja suurendaksid seeläbi usaldust ja meie-tunnet?

Kaugtöö eeldab kaastöötajate suuremat tolerantsust, kuna vahel ei ole võimalik eraelu ja tööd ruumiliselt lahutada. Näiteks väikeste lastega vanemad peavad täitma korraga erinevaid rolle, mis paneb neile topeltkoormuse. Lihtsad ajaplaneerimise vahendid nagu tegevusnimekirjade koostamine, tööülesannete prioritiseerimine ja etappideks jagamine, aitavad püsida motiveerituna ja tõsta produktiivsust ka kodukeskkonnas.“

Võimalik uus trend?

Konsultatsioonifirma Global Workplace Analytics uurimuse kohaselt soovis pärast pandeemia lõppu enam kui 30% töötajatest edaspidi vähemalt paar päeva nädalas kodus töötada. Inimesed on eriolukorra ajal omandanud enam tehnoloogiaalaseid oskusi, mida toetab äpp Zoom jt samalaadsed, ja vestlustarkvara Slack jms.

Lisandunud on uus inimlik aspekt. Kriisi ajal harjusid kolleegid, et tööd tehti oma elutoas, kus taustal saalisid lapsed ja lemmikloomad. See omakorda süvendas empaatiavõimet ja töökeskonna õdususe soovi, mistõttu võib edaspidi tekkida juurde rohkem töökohti, kus töö- ja eraelu on paremini tasakaalus ning tööaeg paindlikum.

Tööandjad võiksidki senisest rohkem võimaldada töötajatel keset tööpäeva tegeleda oma asjadega, mis omakorda võiks muuta trendi, et töökohad peaksid asuma suurte linnade kallis kesklinna piirkonnas.