„Paljud vastanud tõid välja, et keskkonda ei ole vaja kohandada, sest praegu puudega inimesi neil ei tööta. See annab tunnistust, et ministeeriumid ja põhiseaduslikud institutsioonid ei näe puuetega inimestes veel oma potentsiaalseid töötajaid. On selge, et puudega inimestel on vaja kohandatud keskkonda, et saaks üldse rääkida võrdsest võimalusest tööl käia. Kui keskkond pole sobiv, ei tule ka töötajaid,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper, lisades et kolm puudega inimest kõigi ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonide kohta on selles mõttes kõnekas.
„Puudega või osalise töövõimega inimeste tööle aitamine peab algama avalikust sektorist ning teadlikkus peaks olema kõige kõrgem just seal. Kui avalikku sektorisse tuleb puudega inimesi juurde, muutub ka poliitika sõbralikumaks erivajadusega inimesele,“ märkis Sepper.
Ükski ministeerium ega põhiseaduslik institutsioon ei maini oma töökuulutustes, et kandideerima on oodatud puudega inimesed, enamjaolt ei peeta seda vajalikuks. Samuti ei ole küsitletud andnud teada, et tööandja on valmis kohandama töökohta sobivaks erivajadustega inimestele. Puuduvad ka programmid puuetega inimeste värbamiseks, koolitamiseks või praktika läbimiseks, sest selleks ei nähta vajadust.
„Küsimustiku tulemused näitavad, et kõige probleemsem ei ole mitte ruumide ligipääsetavus, vaid hoiak, mis ei soodusta puuetega inimeste või osalise töövõimega inimeste värbamist,“ toonitas Sepper.
Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht märkis, et küsitluses hakkab silma mitmeid stereotüüpe – ligipääsetavust ja kohandamist mõistetakse ikka veel vaid töökeskkonna füüsilise aspektina.
„Samuti ei ole valitsussektoris teadvustatud, et rõhuv osa töövõimetuspensionäridest on n-ö nähtamatu puudega - psüühikahäire või kroonilise haigusega. Murettekitavalt paljud vastasid, et kohandusteks ja värbamisprogrammideks puudub vajadus. Samas rõõmustab, et Sotsiaal- ja Kaitseministeerium, samuti Riigikogu Kantselei on loonud võimalusi puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride töötamiseks," tõi Habicht välja.
Vastustest selgus ka, et näiteks Maaeluministeerium on ratastoolis inimesele täielikult ligipääsmatu. Justiits-, Kultuuri-, Sise- ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hoonesse ei pääse liikumispuudega inimene kõrvalise abita. Ka Õiguskantsleri Kantselei hoonele on juurdepääs raskendatud.
Vastanud asutused ei olnud oma keskkonda spetsiaalselt puudega inimeste jaoks kohandanud. Positiivne erand on Sotsiaalministeerium, kes on
arvestanud oma hoone kohandamisel erinevate puuetega. Näiteks on muudetud ukse- ja liftinuppude ning lävepakkude kõrgus sobivaks ratastooliga liikujale. Nägemispuudega inimese ohutuks liikumiseks on kasutatud reljeefseid mummukivisid. Uuemates koosolekuruumides on jälgitud, et ratastooliga inimene pääseks mugavalt laua taha.
Samuti on positiivne, et Riigikogu on panustanud oma hoone kohandamisse, et see oleks ratastoolis inimestele ligipääsetav. Riigikogu hooned on 85%
ulatuses ligipääsetavad ratastoolis liiklejale. Kaitseministeeriumi eristab teistest ministeeriumidest positiivne hoiak muudatuste tegemise suhtes. Ministeeriumide liitumine valitsusportaaliga on muutnud nende koduleheküljed ligipääsetavaks nägemispuudega inimestele.
Küsimustikule jätsid vastamata Haridus-ja Teadusministeerium ning Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Riigikohus.
