Lisaks helistas paar korda.
Siis tuli istus poole koosoleku pealt maha, et näha, mida ma siis nüüd
ette võtan. „Lihtsalt vaatan,“ ütles ta. Koosolek ja palju muudki oli
lörris. Siis kutsus vaibale. Nõudis tulemust ja ikka jälle tahtis
kuulda, mida ma ette võtan. Kusjuures mitte ainult antud konkreetses
olukorras, vaid ka mingites hüpoteetilistes, ebareaalsetes olukordades.
Ma ei räägigi Exceli tabelitest, mida pidi täitma hakkama, ent mille
kasutegur töövahendina lähenes kiirelt … nullile.
Mõtlesin toona, millest juhil selline haiglane kontrolliisu on tekkinud.
Olles ise kontrollitava rollis on seda mõistagi raske, kui mitte
võimatu analüüsida. Sest praktiliselt kogu aja tegelesin reageerimisega –
vasta sellele ja reageeri tollele.
Täna julgen pakkuda, et tegemist oli ühe enamlevinud kontrollifriikluse
põhjusega: juhil polnud õrna aimugi, kuhu ja miks ja mismoodi peaks
edasi minema. Ja enamasti väljendub see kirjeldatud kontrollitegevustes
ning nõudmises oma inimestelt: „Näita tulemust!“
Kaunis sageli jääbki see abstraktseks nõudmiseks, millega inimesel pole
midagi peale hakata. Eee, et millist tulemust? Mis ajaks? Juhi „parim
panus“ on seejuures töötaja närvi ajamine, millele järgnevad eksimused
ja nn set-up-to-fail sündroom.
Ja samas on ka juhte, kes on kuulnud juhtimisest läbi eesmärkide
püstitamise ning mõistagi „püstitavad“ siis töötajale ka eesmärgi:
„Tõsta käivet 10%!“ või „Tööta paremini!“. Ma ei hakka rääkima siin
eesmärkide mitmetähenduslikkusest ning selle negatiivsest mõjust
tegevusele. Praeguses kontekstis on oluline, et sageli ei ole need
eesmärgid kuidagi seotud konkreetse inimese töö olemuse ja sisuga,
rääkimata sellest, et inimene oleks selle eesmärgiga kuidagi
emotsionaalselt seotud. Ja rääkimata ka sellest, et juhi püstitatud
eesmärk ei ole sageli kooskõlas ka organisatsiooni enda pikaajaliste
strateegiliste sihtidega…
Olen väga kaugel sellest, et taandada juhti rollist eesmärkide ja
sihtide püstitamine. Olen kaugel ka sellest, et taandada juhi rollist
kontrolli funktsioon. Kuid olen väga seda meelt, et juhtimine ei tähenda
käsulaudade välja andmist ja marulist mikromanageerimist ning
kontrolltegevust. Seega, kui järgmine kord näed sellise stiiliga juhti,
siis võid julgelt püstitada hüpoteesi sarnaselt minu kunagise juhi
juhtumiga – tal pole aimugi, kuhu ja miks peaks edasi minema.
Raimo Ülavere,
coach,
mindsweeper.ee
