Eestisse pole Hollandi töövõimetuskindlustuse mudelit võimalik üle tuua, kuna arvestada tuleb riigi edasist arenguprognoosi ja kohaliku majanduskeskkonna eripärasid, sealhulgas heaolu praegust taset, leiab Eesti Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts.
Ei saa hüpata üle oma varju. Võib olla üsna kindel, et enamik mudeleid, mis kuskil on töötanud, ei tööta üks-ühele ülevõetuna meil ega ole siin rakendatavad. Seega ei saa kindlasti ei Hollandi, Ühendkuningriikide ega kellegi teise haigushüvitiste või muud süsteemi üks-ühele Eestisse üle võtta, sest juba lähtealused on teised, kirjutab Postimees.
Loomulikult tuleb erinevate praktikatega tutvuda, kuid omad valikud ja otsused peame ikka ise tegema ja tagama, et need just meile sobiksid ja läbikaalutud oleksid. Vaadates näiteks Eesti ja Hollandi ettevõtete struktuuri ning majanduskeskkonda ning nende erinevusi, olen üsna veendunud, et selline süsteem nagu Hollandis ei ole meil võimalik – vähemalt mitte järgmise 15 aasta jooksul, mis seal on kulunud süsteemi tööle saamisele.
Töövõimetuse ja haigushüvitiste süsteemis on arvukalt erinevaid aspekte, mis kõik vajavad tasakaalustatult arvestamist – see ei tähenda ainult arutelu selle üle, kes hüvitist maksab või kui palju. Kahtlemata on oluline abivajajatele võimalikult kiiresti tähelepanu pöörata ja tegeleda rehabilitatsiooniga võimalikult varases staadiumis, sest kokkuvõttes on see oluliselt odavam.
Vajalik on kindlasti arutada sellegi üle, kuidas tagada, et inimeste tervisekäitumine ja motivatsioon tervena püsida oleksid senisest enam tähtsustatud. Kas arusaamine sellest, milliseid kulusid toob riigile ja tööandjale kaasa ebatervislik käitumine, on täna alati olemas ja adekvaatne? Kardan, et mitte piisavalt.
Loomulikult peab ka tööandja tagama, et töökeskkond ja -tingimused oleksid kohased töö tegemiseks ja ei kujutaks endast lubamatut riski tervisele. Tuleb aga ka arvestada, et erinevad tööd ongi erineva riskiga ning nõuavad erinevat suhtumist ja hoolsust nii tööandja kui töötaja poolt. Samas ei saa tööandjale panna ka tervishoiuasutuse või riigi funktsioone terviseedendamisele ning kohustada teada vastutama töötaja tervise eest rohkem kui töötaja ise.
Tööandja ei saa olla töötajale lapsehoidja eest ega saa vastutada selle eest, mis juhtub töökeskkonnast väljaspool. Miks peaks tööandja kandma täiendavat riski selle eest, kui töötaja kõnnib pimedas ilma helkurita, jääb auto alla ja saab vigastada või kui ta murrab suusapuhkusel jala või kui tal tuvastatakse pikaajalisest suitsetamisest tekkinud kopsuvähk? Seetõttu oleks tööandjale lausvastutuse panemine kindlasti lubamatu.
Ideaalset töövõimetussüsteemi on ilmselt võimatu leida, aga see ei tähenda, et kui olemasolev süsteem paistab pikaajaliselt probleemne, ei peaks otsima lahendusi selle parandamiseks. Need on vaja välja pakkuda, nende üle on oluline avalikult arutada ja kõigi osapoolte arvamused ära kuulata. Tegemist on valdkonnaga, mis puudutab meid kõiki ning kus rahalised soovid on enamasti alati suuremad kui võimalused, mida ettevõtjad ja maksumaksjad kanda jõuavad.
Seda arvesse võttes ei ole ettevõtjate maksukoormuse suurendamine kindlasti võimalik ega lahenda ka ühtegi sotsiaalkindlustusvaldkonna probleemi, sest tulemus oleks majanduskeskkonna halvenemise läbi kindlasti hoopis negatiivne.
Tänane Postimees kirjeldas Hollandi julget mudelit haigushüvitiste probleemi lahendamisel – riiklikest hüvitistest loobumist ning tõbiste osaliselt tööle panemist. Palusime ekspertidel analüüsida, kas sarnane mudel võiks toimida ka Eestis.
