Kas töökohad kaovad?
Ettevõtlusvisionääride lemmikteema on viimastel aastatel olnud kahtlemata töökohtade automatiseerimine, robotite võidukäik ja sellest tulenev töötuse kasv. Üks viimastest panustest valdkonna kohta kuhjuvasse teadmiste pagasisse on äsja avaldatud OECD uuring, mis kasutab alusandemetena täiskasvanute oskuste uuringut PIAAC. Selle lähenemisviisi eelis on asjaolu, et PIAAC-uuringust võttis osa ka Eesti, mistõttu ei pea me enam automatiseerimise mõjust rääkides piirduma vaid mõne jõuka Lääne suurriigi näitega.
Esmalt üldisest – sarnaselt varasematele uuringutele leidis kinnitust tehnoloogilise arengu oodatav suur mõju tööturule. Keskmiselt puudutab automatiseerimine OECD riikides pea pooli töökohtasid. Samas ei tähenda see tingimata nende kadumist: töökohtasid, mille automatiseerimise tõenäosus on kõrge (üle 70%), oli ainult 14%. Nende ametite puhul saame
tõesti rääkida olukorrast, kus masin inimese ilmselt asendab. Et valdavalt on tegu väga rutiinse tööga töötlevas tööstuses, siis ehk ei ole mõtet selle pärast ka liigselt meelt heita. Ülejäänud ametite puhul võib automatiseerimine küll tööprotsesse mõjutada ja nõuda inimestelt uusi oskuseid, kuid tõenäosus, et masin inimese täielikult asendab, on siiski madal.
Eesti jaoks on uuringu tulemused üllatuslikult pigem rõõmustavad. Eeldatavalt mõjutab automatiseerimine 47% siinsetest töökohtadest, seejuures on kõrge automatiseerimisriskiga ametite osakaal 12%, mis jäävad mõlemad alla OECD riikide keskmisele. Eesti seis on eriti hea võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, kus ohus olevate ametikohtade arv on palju suurem. Näiteks on Slovakkias uuringu põhjal kõrge automatiseerimisriskiga koguni kolmandik kõigist töökohtadest. Üldiselt kirjeldab töökohtade automatiseeritust hästi siiski riikide palgatase – Põhjamaades on ohus palju väiksem hulk ameteid kui Lõuna- või Ida-Euroopas. Erandiks on kaks suurt tööstusriiki, Saksamaa ja Jaapan, kus hulk töökohti võib siiski kaduda.
Eestile mõjub julgustavalt ka uuringu järeldus, et töökohtade automatiseerimise potentsiaali selgitab paremini viis, kuidas töö on organiseeritud, mitte niivõrd majanduse struktuur. Kui inimeste töötamine lihtsamini automatiseeritavatel tegevusaladel selgitab riikidevahelisest erinevusest umbes 30%, siis töötajate erinev profiil sektorisiseselt 70%. Lihtsustatult tähendab see, et Eesti ei pea tingimata Šveitsi eeskujul hakkama meditsiinitööstust ja finantssektorit eelisarendama, vaid piisab ka sellest, kui olemasolevatel tegevusaladel
tehtaks „targemat“ tööd.
Eestis napib hetkel just lihttöötajaid
Tulles kaugest tulevikust tänapäeva, on Eestis hetkel küll pigem probleem töökäte puudus kui nende ülejääk. Kuigi 2017. aasta viimases kvartalis vabade ametikohtade arv III kvartaliga võrreldes vähenes, on tegemist pigem ajutise sesoonse langusega. 2016. aasta IV kvartaliga võrreldes oli täitmata ametikohtade arv 17% kõrgem. Kokku oli eelmise aasta lõpus saadaval üle 10 000 töökoha. Seejuures oli vabade ametikohtade arv suurim töötlevas tööstuses, kus see küündis 2200 lähedale. Hulgi- ja jaekaubanduses oli täitmata ametikohti üle 1700. Tööjõunappusest räägivad ka pea kõik teised indikaatorid. Omaette märgiline on asjaolu, et kolmandatest riikidest pärit töötajate värbamist reguleeriv sisserände piirarv täitus tänavu juba märtsis.
Kui tehnoloogiast tulenevate muutuste tõttu ennustatakse kadu ennekõike just töökohtadele, mis kuigi kõrget haridustaset või spetsiifilisi oskusi ei eelda, siis Eestis napib hetkel inimesi just lihtsamates ametites. Konjunktuuriuuringute põhjal kipuvad tööjõupuuduse üle enim kurtma just need tegevusalad, mille lisandväärtus töötaja kohta ja palgatase on keskmisest madalamad. Tööstuses on nõudlust enim tootmistööliste järele, teeninduses vajatakse müüjaid, puhastusteenindajaid jt. Üheks väheseks erandiks on tööjõupuuduse ja
lisandväärtuse suhte poolest IT-sektor, kelle jaoks tööjõupuudus näib olevat stabiilne seisund.
Tööjõupuudust saab leevendada vaid investeeringutega
Kuigi täitmata ametikohti on kõige enam tööstussektoris, ei saa sealset olukorda pidada väljapääsmatuks. Võrreldes sarnaste tegevusalade tootlikkusnäitajaid Eestis ja Põhjamaades, ületab sealne lisandväärtus töötaja kohta siinset taset 2-3-kordselt. See viitab aga asjaolule, et kohalikes tööstusettevõtetes peaks jaguma veel küllaga ruumi efektiivsuse kasvatamiseks. Võime küll rääkida Eesti paindlikest väikeettevõtetest, kes valmis kiirelt muutuvale nõudlusele reageerima, kuid selle pahupool on suur tööjõumahukus ja madalad palgad.
Seetõttu on paratamatu, et mida kallimaks muutub tööjõud, seda enam peab ettevõte mõtlema võimalustele, kuidas oma tegevust efektiivsemalt korraldada. Kahjuks ei ole ettevõtete kasvanud ind investeeringuid teha kuigivõrd märgatav. Ehkki pärast pikalt kestnud langust suurenesid eelmisel aastal töötleva tööstuse investeeringud masinatesse ja
seadmetesse üle 10%, käibe ja investeeringute suhet vaadates suuremat muutust ei toimunud.
Ühest põhjust, miks ettevõtted on investeerimisel olnud tagasihoidlikud, pole usutavalt suutnud seni keegi anda. Varem on selleks peetud kesist nõudlust, mis muutis ettevõtjad tulevikuplaanide tegemisel konservatiivseks. Samas hakkas majanduskasv selgelt kiirenema juba 2016. aasta lõpul ja ka ettevõtjate kindlustunnet iseloomustavad näitajad on
pikalt püsinud kõrgel tasemel. Nõudluse kõrval on konkureerivaks selgituseks olnud kiire tööjõukulude tõus koos kasumite stagnatsiooniga, mis ei ole investeerimiseks lihtsalt raha jätnud. Kuigi tööjõukulude kasv on tõepoolest olnud hoogne, on Eesti ettevõtted samal ajal hästi kapitaliseeritud, mis võimaldab neil investeeringuid teha ka varasemate aastate jaotamata kasumi arvelt. Kolmanda põhjendusena on nimetatud ka üleinvesteerimist buumiaastatel. Tõepoolest olid mullu Eestis tehtud investeeringud põhivarasse püsihindades mõõdetuna pea viiendiku võrra madalamad kui 2007. aastal. Siiski näitab praegune tootmisvõimsuse rakendatuse tase töötlevas tööstuses, et liialt ruumi „vana rasva“ abil mahtusid kasvatada ei ole.
Teenindussektoris on töökohtade automatiseerimine mõistagi veidi keerukam, kuid pakiautomaatide ja iseteeninduskassade näitel leidub selleks võimalusi ka seal. Raske on öelda, kas selles just automatiseerimisprotsessi mõju peegeldub, kuid viimastel aastatel on kaubandussektori investeeringud masinatesse ja seadmetesse kasvanud oluliselt kiiremini kui ettevõtlussektoris keskmiselt.
Teenindusettevõtted, kes värbavad sageli väga noori inimesi, tunnetavad täna esimeste seas demograafiliste trendide mõju. Kui valdavas osas 20. sajandist ületas aastane sündide arv 20 000, siis 1990-ndate teises pooles langes see 12 000 – 13 000 vahele. Seetõttu võiks tõdeda, et täna 20-aastasel inimesel on töökoha leidmine pea kaks korda lihtsam kui kümme aastat tagasi.
