Näiteks, esimene stseen. Kesklinna kontor, töötajad peavad puhkepausi ja lobisevad päevasündmustest. Üks töötaja istub võimlemispallil ja vaatab telefoni, kui teine töötaja mõtleb „nalja“ teha ja tema istumise alt palli ära tõmmata. Istuja kukub, saab haiget ning on järgnevast päevast haiguslehel. Arst on töövõimetuse põhjuseks märkinud „tööõnnetus“.
Teine stseen. Lehmalaut, kaks töötajat puhastavad lauta sõnnikust, kui tekib sõnelus. Üks töötajatest lööb teist sõnnikuhargiga. Löögi saajal tekib tervisekahjustus ja ka see fikseeritakse kui tööõnnetus.
Tööõnnetus
Tööõnnetuse definitsiooni leiame töötervise- ja tööohutuse seaduse § 22 lg 1, mis sätestab, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.
Järelikult oleks loogiline, et sündmusel, mida loetakse tööõnnetuseks, on 3 eeldust:
- töötaja sai tervisekahjustuse või suri;
- õnnetus toimus tööülesannet täites või muul tööandja huvides tegutsemisel;
- õnnetus toimus tööajal.
Samas aga näitab Tööinspektsiooni praktika, et tööõnnetuseks kvalifitseeritakse sisuliselt iga sündmus, millel on vähimgi seos töökeskkonna ja/või tööajaga.
Mina Tööinspektsiooni sellist praktikat ei toeta ja seda eelkõige põhjusel, et Tööinspektsiooni tööõnnetuse tõlgendamine on liiga lai ning võib vastutuse tuua tööandjale. Vastutuse eelkõige kannatanud töötaja nõuete osas, kes võib tööandja „rikkumise“ tõttu erinevaid nõudeid esitada. Panna aga tööandja vastutama olukorras, kus tal puudub mõistlik võimalus „tööõnnetust“ ära hoida või vältida, on selgelt ebaaus ja ebaõiglane. Tööandja ei saa ju ometi pahatahtliku töötaja käitumist (veelgi enam sellist, mis ei ole seotud töökohustuste täitmisega) sajaprotsendiliselt juhtida ja läbi selle ohutut töökeskkonda tagada.
Töökeskkonna ohutuse tagamine
Kõik tööandjad teavad, et vastavalt erinevatele seadustele ja määrustele on tööandjad kohustatud tagama ohutu töökeskkonna. Tööandja peab töötajaid juhendama ja koolitama, kuid lähtudes Tööinspektsiooni praktikast tundub, et tööandja kohustused ohutu töökeskkonna tagamisel täienevad oluliselt. Enam ei piisa sellest, kui on tehtud töökeskkonna riskianalüüs ja vastavalt sellele on tuvastatud ohutegurid ja leitud lahendused ohtude vältimiseks ellu viidud. Tööinspektsiooni praktikast tulenevalt näib, et töökeskkonna ohutegurid on ka töötajad ise.
Tööandjad saavad nii-öelda lapsevanema rolli, kes peavad töötajatele tutvustama reegleid, mida me oleme seni elementaarseks pidanud. Tööandja peab muuhulgas selgitama töötajatele, et töökeskkonnas tuleb järgida viisaka suhtluse reegleid, töötajatel on keelatud panna kolleegile jalga taha, tõmmata tooli istumise alt ära, lükata kedagi trepil jne, jne. Tekib tragikoomiline olukord, mis võiks naljakas olla, kui see ei oleks tõde ja ei tooks vastutust.
