Olles veendunud, et palgad peavadki Eestis kiiremini kasvama, hakkab keskmine majandusekspert otsima kinnitust sissetulekutaseme kiirele ühtlustumisele ja majanduse struktuuri muutusele. Ta usub, et viimaste aastate areng on eriline ja ajalugu ei kordu. Mis siis, kui ta eksib?
Vähemalt esmapilgul oleme teistega üsna sarnased. Eesti viimaste aastate vinduv majanduskasv haakub küllaltki hästi teiste riikide tööjõu kallinemise kogemusega. Kui tööjõu kallinemine on kestnud pikemat aega, on OECD riikides SKP kasv aeglustunud ulatuslikumalt kui lühemate selliste perioodide puhul. Eesti omaga sarnase kestusega tööjõu kasumitest kiirema kasvu episood tõi OECD riikides üle aastate kaasa keskmiselt ligi 3% madalama SKP tasemes võrreldes olukorraga, kui tööjõukulu ei kasvanud kasumitest kiiremini.
See, et Eesti palgatõus on Lääne-Euroopa omast kiirem, on iseenesest vajalik elatustaseme ühtlustumiseks ja tõenäoliselt on see aidanud väljarännet tagasirändega asendada. Kui aga palgatõus hakkab majanduskasvu pärssima, nagu on juhtunud OECD riikides, siis võib sissetuleku ühtlustumine venida. Majanduse tasakaalustamatus ei pea tingimata viima sotsiaalsete probleemideni (nt suur tööpuudus), vaid võib endast kujutada ka pikaajalist väikest majanduskasvu.
Tööjõu kallinemine ei pruugi tuua majandusse sellist struktuurinihet, nagu loodetakse. Palgatõus võib majanduse struktuuri muutust tagant tõugata, kui see sunnib siseturule keskendunud sektoreid kapitalimahukust suurendama ja paneb töötajad liikuma parema tootlikkusega harudesse. Majanduse struktuurimuutused on aga aeglased ning Eesti võrdlus teiste Euroopa Liidu riikidega näitab, et majandusharude struktuurimuutusega on olnud seotud üsna väike osa tööjõu kallinemisest. Tegelikult me ilmselt ei tahakski uuesti kogeda nii järsku majanduse struktuurimuutust nagu 2009. ja 2010. aastal suure tööpuuduse läbi aset leidis.
Märgid majanduse heast seisust võivad olla näilised. Eestis pole välistasakaal tööjõu kallinemise ja konkurentsivõime kaotuse pärast veel märkimisväärselt kehvemaks muutunud, kuid sellel on teised põhjused. Ettevõtete kasumid on toiminud puhvrina, mille abil on olnud võimalik hinnatõusu edasi lükata ja eksportimist jätkata. Kasumlikkuse langus vähendab aga investeerimishuvi ning investeeringute madalseisu tagajärjel on vähenenud import. Samal põhjusel on ka välisinvestorite teenitav kasum ning kapitalitulu väljavool tavapärasest väiksemad.
Kiiret palgatõusu ei saa siiski süüdistada kõigis majanduse probleemides. Viimase aasta jooksul on paljud ettevõtted seisnud silmitsi väliskeskkonnast tulenevate raskustega: harupõhised probleemid on kaasa toonud tööjõukulu ja kasumite vahekorra muutuse. Majanduse makrotasandil võimendab olukorda see, et halvemini on läinud just kapitalimahukatel ja suurema tootlikkusega harudel. Näiteks 2016. aasta esimeses kvartalis tulenes valdav osa kasumite vähenemisest õlitööstusest ja transpordisektorist.
Ettevõtete majandustulemused on eri harudes väga erinevad ning suurel osal ettevõtetest läheb hästi. Nendes ettevõtlusharudes, kus möödunud aastal müügitulu suurenes, kasvas kasum keskmiselt 21% ja tööjõukulu 12%. Harudes, kus käive kahanes, vähenes aga kasum 22% ja tööjõukulu kasvas 3%. Kuna palku on keeruline vähendada, võimendub nõrk turuolukord kasumites.
Olukorra muudab mõneti paratamatuks see, et kasumikasvust kiirem palgakasv on turuolukorrast tingitud ning valitsusel pole hoobasid, millega palgakasvu ohjata. Valitsus saab püüda kõrvaldada alles jäänud piiranguid turu toimimiselt, et tootlikkus saaks kiiremini kasvada, ning koguda tagavara juhuks, kui turg ei tule enam tööjõukulukoormaga toime. Õnneks on Eesti riigi laenukoormus küllaltki väike ja probleemide korral võib see ajutiselt manööverdusruumi juurde anda.
Paari aasta eest oleks suure välisšoki tingimustes olnud majandus vastupanuvõimelisem kui praegu. Siiski on olukord parem kui viimasele kriisile vahetult eelnenud aastatel. Palgakasvu najal on eratarbimine küll kiiresti suurenenud, kuid seejuures on majapidamised sääste kogunud. Kui Euroopa majandus edasi tugevneb, on tõenäoline omamoodi pehme maandumine, mille käigus ettevõtete kasumite osakaal SKP-st taastub järk-järgult. Selline areng eeldab aga, et palgatõusu ootus väheneb mõneks ajaks.
Artikkel on avaldatud 8. juulil Äripäevas.
