Kohtuotsuse tuuma moodustab Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb võlaõigusseaduse üldosa, s.t muuhulgas ka tüüptingimuste regulatsiooni, kohaldada kõikvõimalikele seadustes nimetatud lepingutele – seega ka töölepingutele. Seda kinnitab ka käesoleval ajal kehtiva töölepingu seaduse § 1 lg 3 ja § 2. Kuivõrd ka enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse raames tuleb töölepinguid lugeda käsunduslepingu alaliigiks, rakendub tüüptingimuste regulatsioon ka selle kehtivusajal sõlmitud töölepingutele ja kokkulepetele. Tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumine pakub töötajale lisaks töölepingu seadusele täiendava aluse töölepingu tingimus(t)e tühisusele tuginemiseks.
Seonduvalt seisneb huvitav küsimus selles, millal saab töölepingu tingimusi pidada tüüptingimusteks. Võlaõigusseaduse § 35 lõike 1 kohaselt on tüüptingimus tingimuse kasutaja poolt mitmekordseks kasutamiseks eelnevalt välja töötatud tingimus või tingimus, mida ei ole muul põhjusel lepingu teise poolega eraldi läbi räägitud või mille sisu ei ole lepingu teine pool mõjutada saanud. Kui mõelda, et töölepingute sõlmimise praktikas on töölepingud pea eranditult tööandja koostatud, sisaldades mitmeid korduvalt kasutatavaid tingimusi ning tööleasuval töötajal ei pruugi alati olla tingimispositsiooni lepingu sisu mõjutamiseks, võiks väga paljude töölepingute väga paljusid tingimusi lugeda tüüptingimusteks.
Kõnealuse kohtuvaidluse asjaolude kohaselt oli tööandja kohtule esitanud töölepingud, mis andsid tunnistust sellest, et töötajast kostjaga sõlmitud kokkuleppe tingimusi oli kasutatud veel vähemalt viie teise töötaja puhul. Arvestades, et tegemist oli juba olemasoleva töösuhte raames sõlmitud lisakokkuleppega, leidsid kohtud, et tegemist oli alluvussuhte raames sõlmitud lepinguga, mis lubab eeldada, et töötaja ei olnud võimeline lepingu sisu mõjutama. Seega peavad alati leiduma vastavad asjaolud, mis võimaldavad töölepingu tingimusi tüüptingimusteks pidada, mistõttu automaatselt nende olemasolu töölepingus siiski eeldada ei saa.
Oluline on ka asjaolu, et Riigikohtu sõnutsi tuleb töötajat pidada tarbijaks võlaõigusseaduse § 34 mõistes. Seega peab arvestama, et kui just tegemist ei ole iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames sisuliselt iseendaga sõlmitud töölepinguga, tegutseb töötajast töölepingu sõlmija alati väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust ning on ühtlasi alati tarbija, mis tingib võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 sisalduva tarbijat kaitsva rangema tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumise.
Näiteks leidis kohus kõnealuses kohtuasjas, et konfidentsiaalsuskohustuse ning konkurentsikeelu rikkumise eest ette nähtud leppetrahvid olid ebamõistlikult suured ning tüüptingimustena võlaõigusseaduse § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühised. Ülejäänud võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 sisalduvatest töölepingu konteksti sobitatavatest näidislikest kahjustavatest tüüptingimustest on aga toimelt kattuvad töölepingu seadusest tuleneva põhimõttega, mille kohaselt on töölepingu seaduses sätestatust töötaja kahjuks kõrvale kalduvad lepingutingimused tühised. Niisiis ei tohiks töölepingu seadusega kooskõlas koostatud tööleping üldjuhul selles osas ka tüüptingimuste regulatsiooniga vastuollu minna. Samas tuleb silmas pidada, et tarbijat kahjustavate tüüptingimuste loetelu ei ole ammendav, ning võlaõigusseaduse § 42 lõike 1 järgi võib tühine olla ükskõik milline tüüptingimus, mis teist poolt ebamõistlikul määral kahjustab.
Martin-Kaspar Sild,
jurist,
LAWIN Lepik & Luhaäär Advokaadibüroo
Pirkko-Liis Harkmaa
Assotsieerunud partner/vandeadvokaat
LAWIN Lepik & Luhaäär Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
