Septembris tuleb parlamendis lugemisele õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus, mis teeb olukorra riigi 68 000 tudengi jaoks väga raskeks, teatab Eesti Üliõpilaskondade Liit.
Paljud eelnõu poolt rääkivad argumendid, mida valitsus kasutanud on, toetuvad müüdile tudengite laiskusest ja ahnusest. See retoorika on primitiivne ja varjab omakorda väga olulisi ja kriitilisi eelnõu puudujääke. Siinkohal toob Eesti Üliõpilaskondade Liit välja levinumad müüdid, mida avalikus diskussioonis kasutatakse.
1. müüt: 100 protsendi nõue on kasulik, sest tudengid on praegu liiga laisad.
Valitsuse tihti kasutatud argument, et Eesti tudeng kulutab Euroopa omaga võrreldes õppimisele nädalas vähem tunde, peab paika. See ei ole aga märk laiskusest, vaid Eesti süsteemist, kus valitsus hoiab toetusi madalal ja seetõttu on tudengkonna jaoks õpingute kõrvalt töötamine elutähtis – see mõjutab ka õppimisele kulutatud tundide arvu. Seda tõendab fakt, et eesti tudengite täiskohaga tööhõive on tunduvalt kõrgem kui Euroopa keskmine.
Kui oleme valinud süsteemi, kus riiklikud toetused on väikesed, siis tuleb tudengile jätta ruumi töötamiseks. Kui tahame süsteemi, kus tudengite tööhõive on piiratud – 16 tunnile nädalas piiravad seda ka mitmed Lääne-Euroopa riigid – tuleb korvata kaotatud elatis kättesaadavate toetustega. Praegu on aga 100 protsendi nõudega loodud ainult olukord, kus tudeng töötada ei saa, kuid selle rahalist korvamist ka ei toimu. Nii ei ole see tegelikult ei tudengile ega pikas perspektiivis ka riigile kuidagi kasulik.
2. müüt: tudengitele on antud kahekordselt, nemad aga tahavad viiekordselt.
Esiteks ei pea paika väide, et tudengitele on antud kahekordselt. Rahalist poolt kokku võttes võib üldistada, et tudengitelt on võetud kümnekordselt, tagasi antud näpuotsaga. Tervet olukorda üldistades võib aga nentida, et tudengitele on loodud süsteem, mille järgi pole neil võimalik end ära elatada ja seetõttu ei saa EÜL sellisel kujul eelnõuga mingil moel nõusse jääda. Teiseks ei pea paika, et tudengid tahavad viiekordselt. Nagu eelmises punktis kirjeldatud, on üldises pildis võimalik valida kahte tüüpi süsteemi vahel. Eesti töötavate tudengite ja väikeste toetuste süsteemil olid loomulikult omad puudused, mis sellega paratamatult kaasnesid – näiteks sobib kas või keskmiselt pikk õppeaeg. Kuid sellel olid ka omad plussid: riigivõimu kulutused toetustele olid väikesed.
Kui süsteemi tahetakse reformima hakata, on see tudengite poolt ainult tervitatav. Antud juhul reformitakse aga poolikult: töötamine ja raha teenimine muutub võimatuks, kuid kaotatud elatamisvõimalust tudengitele muul moel rahaliselt ei korvata ja riigivõimu kulutused toetustele jäävad jätkuvalt arusaamatult väikeseks. Väide, et tudengid on juba niigi palju saanud, ei pea seega paika – EÜL eeldab vaid, et riik loob tudengile süsteemi, milles tal oleks võimalik end ära elatada. Seetõttu on oluline, et toetuste jagatav summa – senine 8,8 miljonit – kasvaks, sest uut tüüpi süsteem läheb lihtsalt riigile rohkem maksma.
3. müüt: vajaduspõhised toetused praegusel kujul korvavad töötamisest saamata jäänud elatist.
See väide ei vasta tõele, sest uuringute kohaselt elatab end tööl käimisega umbes 66 protsenti Eesti tudengitest, kuid uusi vajaduspõhiseid toetusi on õigus taotleda vaid neil, kelle leibkond jääb ametlikust vaesuspiirist allapoole, jämedalt võttes viiendik. Nende puhul on lisatingimuseks õppekava täitmine täies mahus, mis vähendab koguhulka veelgi. Seega jäävad uue eelnõuga väga paljud praegu tööl käivad tudengid ilma võimalusest toetust üldse taotleda, kuigi kannatavad rahalist kahju sellegipoolest, kaotades praeguse sissetuleku. Töö olulisust ilmestab ka see, et tudengkonna sissetulekutest moodustab palgatöö kokku 48 protsenti (Eurostudent IV, 2010). Nii ei saa toetusest tekkivat kasu ja tudengite rahalist kaotust lugeda ligilähedasekski.
Õppelaenu ei saa arvestada tudengi sotsiaalse garantii ja ühe elatusallikana, sest hetkel on see pigem tarbimislaen, mis nõuab käendajaid. Laenu lugemine tudengi sissetuleku osaks on sama, mis lugeda SMS-laen tema söögirahaks. Õppelaenusüsteemi tuleks muuta koos toetustega ning võimaldada riigipoolset käendust ning paindlikku, palgast sõltuvat tagasimaksegraafikut.
4. müüt: Eesti tudengid töötavad liiga vähe.
Kuigi see on väga levinud eelnõu komisjoni argument, on olukord vastupidine ja Eesti tudengid töötavad hoopis keskmisest rohkem. Enne majandussurutist töötas täiskohaga 51 protsenti täiskoormusega õppivatest tudengitest, kokku oli tööturul hõivatud 66 protsenti tudengitest, mis asetab Eesti Euroopa riikide hulgas tippu. Euroopa mõistes erakordne on just täiskohaga töötamise kõrge määr (Praxis 2010). Majandussurutisega langes tudengite tööhõive 56 protsendini (Eurostudent 2010). Vähe töötamise rõhutamise abil püütakse tudengit kujutada laisa maksumaksja raha raiskajana ning viidatakse, justkui oleks eesti tudengi põhiliseks elatusallikaks toetused ja pere, kuigi faktid näitavad, et selleks on enamjaolt töötamine.
5. müüt: tudengite nõudmisi on reformis niigi palju arvestatud.
Tegelikult jäeti tudengite põhilised nõudmised arvestamata – jätta täiskoormuse nõue senisele tasemele ning säilitada õigus akadeemilisel puhkusel eksameil teha. Jah, kõrgharidusreformis on ka nüansse, millega EÜL siiski nõustub – näiteks on väga tervitatav lävendipõhise vastuvõtu kehtestamine, mis peaks tulevikus rohkem arvestama tudengikandidaadi sobivust ja motiveeritust konkreetsele erialale. Põhjus, miks EÜL siiski sügisese eelnõuga kuidagi rahul ei saa olla, seisneb selles, et suures osas on tudengite hääl jäänud kuulmata. Loodi küll toetuste süsteem, kus määravaks on vajadus, kuid süsteem on primitiivne ja tekitab sellisel kujul rohkem peavalu kui eelmine. Kevadine seadus, kõrgharidusreformi esimene osa, tekitas tudengite rahakotti suure augu, mida septembris lugemisele tulev eelnõu korvata ei kavatse.
6. müüt: perekond peakski oma laste toetamise enda peale võtma.
Perekonna osa tudengite elatamises on juba praegu oluline ning antud eelnõuga kasvaks see märkimisväärselt suuremaks ja on õigustatud küsida, kas Eestis sääraseid superperekondi leidubki. Eesti leibkondade keskmine sissetulek on selle süsteemi jaoks lihtsalt liiga madal. 2009. aastal elas suhtelises vaesuses 16 protsenti leibkondadest, statistikaameti andmetel on kahe lapsega perekonna keskmine sissetulek 651 eurot kuus. Arvestades, et teises linnas elava tudengi peale kulub koos majutusega minimaalselt 250-300 eurot kuus (juba ühiselamukoht maksab 150 eurot kuus), võib aimata, mida see tähendab ühe keskmise pere jaoks, kui laps otsustab 2013. aastal kõrghariduse kasuks.
7. müüt: kui pere ei jõua toetada, hakkavad tudengid lihtsalt tööl käima.
See ei ole realistlik argument. Suur enamik praegu töötavatest tudengitest uute vajaduspõhiste toetuste saamiseks taotlust esitada ei saa, selleks vajalikust vaesuspiirist allapoole jääb jämedalt viiendik kõigist tudengitest. Niisiis on enamikul tarvis end muul moel ära elatada. Vanas süsteemis oli selleks viisiks tööl käimine, kuid selle muutis kevadine seadus võimatuks, pannes õppekava täitmisele väga raudsed raamid ümber. See tähendab, et tudengit ähvardab tulevikus pidev rahanõude hirm, juhul kui täitmata jääb alla 30 EAP. Töötamise eeldamine on sama, mis eeldada, et tudeng on imeinimene, kes suudab 40 tundi nädalas õppida ja teine 40 töötada, see teeks tööpäeva pikkuseks 16 tundi. Arvestades, et väikesel libastumisel (ühe aine tegemata jätmisel) võivad võimalikud karistuskulud olla suured ja äkilised, oleks töötamine tudengi jaoks liigne risk.
8. müüt: kui pere ei jõua toetada, aitab vajaduspõhine toetus.
See ei vasta tõele, sest nagu öeldud, vajaduspõhiseid toetusi hakkab saama vähem kui viiendik tudengitest. Arvukalt on leibkondi, kelle sissetulek on madal, kuid kes eelnõu detailide tõttu suhtelise vaesuse piirist alla ei jää ja seega vajaduspõhist toetust taotleda ei saa. See, kas leibkond toetuseks kvalifitseerub, on uue seaduse puhul äärmiselt hägune, sest pere kogutulu sisse arvestatakse ka palgad, mida saavad õed-vennad, poolõed ja poolvennad. Näiteks võib tuua olukorra, kus pereisal on abieluväline laps. See inimene on uue seaduse järgi samavõrd leibkonna osa nagu ema ja isagi. Täiskasvanud laps teenib kõrget palka ja tõstab seetõttu leibkonna üldise tulu kõrgeks, kuigi sisuliselt võib tal leibkonnaga igasugune kontakt puududa. EÜL nõuab, et tudengit ei seotaks automaatselt tema perega.
9. müüt: on õiglane, et vajaduspõhist toetust saavad vaid alates 2013. aastast sisse astunud tudengid
Tudengite vajadused ei sõltu nende kõrgkooli astumise aastast. Pole õiglane eirata juba õppivaid tudengeid, kes on samuti majanduslikult kehvas seisus, ega sundida neid täiskohaga töötama. Vajaduspõhised toetused peaks kehtima hakkama kõigile tudengitele samaaegselt.
10. „Kui mina ülikoolis käisin, õppisin kahte eriala, käisin vorstivabrikus tööl ja aega jäi ülegi.”
Täiesti absurdne on võrrelda erineva riigikorra, elatustasemega ja eluoluga ajajärke. Isiklik kogemus võib olla väärtuslik, aga see ei ütle midagi tänase Eesti kõrghariduse kvaliteedi, kättesaadavuse ja reformivalikute üle, rääkimata leibkondade majanduslikest tingimustest.
