Rahvaarvu langemise 1,5 miljoni inimese võrra tõi kaasa sündimuse
languse ning suremuse ja rände kasvu kokkulangemine ja nii soodsat
demograafilist olukorda kui 1980. aastate lõpus ei ole Balti riigid 20
aasta jooksul taastada suutnud.
Keskmise eluea osas saavutasid Balti riigid 1990. aasta taseme sama
kümnendi lõpuks ja ainus suremusnäitaja, millel kulus Eestis ja Lätis
1990. aasta tasemele langemiseks 20 aastat, oli tervisest sõltumatute
surmade arv. Leedus ei olnud see näitaja ka mulluseks 1990. aasta
tasemele langenud.
Inimeste eluea Balti võrdluses tõusis 2004. aastal Leedu asemel
esikohale Eesti, mida võib käsitleda kui märki Eesti suuremast
efektiivsusest tervishoiu ja tervisliku elu arendamisel. Eesti ja Läti
olid 1990. aastate alguses üsna sarnase demograafilise arenguga, mida
iseloomustas järsk negatiivne reageerimine ühiskonna muutustele.
Alates aastast 2000 võis Eestis märgata demograafiliselt positiivsemaid
arenguid kui Lätis ja Leedus. Lätist sai 21. sajandi alguseks Euroopa ja
maailma mõistes demograafilise katastroofi riik. Kuigi Leedu 21.
sajandi alguse näitajad olid sarnased Läti arengutega, on Leedu
demograafiline olukord mõnevõrra parem vähem järskude muutuste tõttu
1990. aastatel.
Tänu tervishoiureformide edukale läbiviimisele suudetakse Balti riikides
tagada teiste arenenud riikidega samal tasemel tervishoiuteenus, kuid
seda mitu korda madalamate kuludega. Tervishoiuteenuste kasutamise eest
jääb patsientide tasuda Eestis vähem kui Läti ja Leedu patsientidel.
Kõigi Balti riikide rahvaarv väheneb inimarengu aruande koostajate hinnangul suure tõenäosusega ka lähitulevikus.
BNS
