Viimasel ajal on olnud üsna tuline debatt selle üle, kas Eesti oli kriisist väljumisel edukas või mitte. Hinnang sõltub sellest, milliseid näitajaid kasutatakse ning majandusnäitajate kõrval tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka sotsiaalvaldkonnale – ja seal eelkõige inimeste toimetulekule. Hõivatus, kas siis ettevõtja või töövõtjana, on üks olulisimaid toimetuleku eeldusi. Kriisi ajal, kui hõivatute arv kiiresti vähenes, tegi sama ka pakutavate töökohtade arv. 2010. aastal hakkas vabade töökohtade arv küll järk-järgult kasvama, kuid 2008. aasta tasemest jäi see siiski kaugele maha. Samad arengutendentsid iseloomustasid ka töölevõetute arvu muutumist. Ka nende arv hakkas kasvama 2010. aasta alguses ja jõudis üsna lähedale 2008. aasta tasemele .
Aasta keskmine töötuse määr langes 2011. aastal 12,5%-ni ehk madalamale kui esimesel kriisiaastal 2009, kui töötuse määr oli 13,8%. Töötute arv vähenes kuni 2010. aasta III kvartalini ja seejärel on töötuid olnud stabiilselt suurusjärgus 70 000 – 80 000, kui võtta arvesse ka 2012. aasta I kvartal. Märkimisväärne oli 2011. aasta puhul see, et meeste hulgas vähenes töötute arv märksa kiiremini kui naiste hulgas ning aasta keskmine töötuse määr oli meestel 2011. aastal 13% ja naistel 12%.
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas suurenes ja neid oli üle poole töötutest. Üle aasta tööd otsinuid oli 2011. aastal suurusjärgus 50 000 nagu ka aasta varem, kuid vähemalt kaks aastat tööd otsinute arv suurenes 2011. aastal 30 000‑ni. Heitunuid ehk neid, kes on kaotanud lootuse tööd leida, oli umbes 10 000.
Kokku suurusjärgus 60 000 inimese tõsised raskused tööturule tagasipöördumisel võivad teravdada probleeme paljudes valdkondades ja suurendada ühiskonna kihistumist. 2011. aastal tulid üle poole pikaajalistest töötutest toime vaid suurte raskustega.
Üsna reeglipärane on, et tööjõu pakkumise ja nõudluse muutumisele reageerib ka töötajatele pakutav töötasu. Reaalpalk tõusis nii 2011. aasta viimases kahes kvartalis kui ka 2012. aasta I kvartalis. 2012. aasta I kvartalis tõusis reaalpalk 2011. aasta sama kvartaliga võrreldes 2,4%. Enne seda oli reaalpalk olnud üksteist kvartalit järjest languses. Reaalpalga uus kasv on märk paranenud tööturuolukorrast, kuid et kasv on olnud üsna mõõdukas, on kolme kvartali põhjal veel vara ennustada selle jätkumist näiteks 2012. aastal tervikuna.
Positiivne on, et 2011. aastal vähenes 22 100-ni nende laste (vanuses 0–17) arv, kes elasid leibkondades, kus puudusid töötavad leibkonnaliikmed ja seega enamikul juhtudel ka piisav sissetulek. Võrdluseks − 2010. aastal oli selliseid lapsi 33 900. Siiski on ka 20 000 lapse elamine niisugustes leibkondades üpris terav sotsiaalne probleem.
Leibkonnatüüpidest olid endiselt suurimas vaesusriskis alaealiste lastega üksikvanemad, vähemalt kolme lapsega pered ja ka üksi elavad pensioniealised.
2011. aastal paranenud hõive- ja töötusnäitajad oleksid võinud tähendada pisut väiksemat koormust ka sotsiaalkaitsekulutustele, kuid pikaajaliste töötute arvu püsimine samal tasemel aitas oluliselt kaasa sellele, et näiteks toimetulekutoetused hoopis mõningal määral kasvasid. Kui 2010. aastal oli toimetulekutoetuste kogumaht üle 20 miljoni euro, siis 2011. aastal juba ligi 24 miljonit eurot.
Kokkuvõttes on tööturu kontekstis 2011. aasta peamised positiivsed aspektid oluliselt paranenud töövõimalused ja reaalpalga languse peatumine. Hoolimata töövõimaluste paranemisest on suure osa inimeste jaoks pikaajalise töötaoleku tõttu kasvanud lisaks toimetulekuraskustele marginaliseerumise oht. Vaadates 2011. aasta näitajad ja nende muutumist inimeste toimetuleku kontekstis, siis olulist langust võrreldes kriisieelse ajaga ei ole olnud, kuid ka toimetuleku paranemisest ei ole põhjust rääkida.
Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Majandus- ja sotsiaalülevaade“.
Siim Krusell,
peaanalüütik,
Statistikaamet
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
