Energiaühistutel, kus kogukond toodab ja jaotab kogukonna liikmetele energiat, võiks Eestis olla oluline potentsiaal. Kogukondlikel alustel energiatootmine aitaks inimestel reaalselt kodukulusid säästa. Iga töötav Eesti inimene kulutab aastas elektrile ja soojusele keskmiselt 1400 eurot, ühistu aitaks seda kulu oluliselt vähendada. Lisaks enda energiaga varustamisele võivad energiaühistud toimida ka pensionisammastena, sest energiavajadus ning selle hinnad pigem kasvavad kui kahanevad.
Energia hajutatud tootmisel on ka selged kasud ühiskonnale. Energia enda tarbeks tootmine demokratiseerib energiatootmist, sest kodanikud saavad ise aktiivselt otsustada, kui palju ja millisest allikast nad energia toodavad. Viies elektritootmise sinna, kus see ka ära tarbitakse, vähenevad võrgukaod ning ka sõltuvus tsentraliseeritud elektritootmisest, mis kokkuvõttes parandab kogu riigi energiajulgeolekut.
Seadusandlus on takistuseks
Eestis täna energiaühistut rajada ei saaks. Piirangud kogukondlikuks energiatootmiseks on ilmunud seadusandlusesse monopolistide survel.
Energiaühistut Eestis luua pole võimalik, sest sellist mõistet Eesti seadusandlus ei tunne. Tegutseda tuleks aktsiaseltsi või osaühinguna ning taotleda selleks tegevusluba, mille eesti tuleb riigile tasuda ligi 40 000 eurone riigilõiv. Ent lõivud sellega ei piirdu. Selleks, et elekter naabrite vahel ära jaotada, tuleks kinnistute vahele rajada elektrivõrk, mille eest tuleks aga riigile tasuda 1300 eurot aastas.
Võrgu rajamiseks on vajalik jaotusvõrgu nõusolek (sic!). Ehkki Elektrilevi on astumas samme vastupidises suunas, on fakt, et 2013 aasta Euroopa Komisjoni taastuvenergia eduraporti kohaselt, on Eesti üks kõige bürokraatlikuma ja kallima võrguliitumise riike Euroopas. Erinevalt muust energiatootmisest ei soovi riik ka omatarbeks toodetud energiat toetada ning seetõttu saavad väiketootjad toetust ainult osa toodetud energia eest.
Piirangud tuleb kaotada
Eelmisel aastal kui mitmed loetletud piirangutest elektrituruseadusega seadustati, vaidles Taastuvenergia Koda nendele vastu. Ent monopoolsete võrguettevõtjate huvid jäid peale.
Ebamõistlikud piirangud tuleb kaotada! Ühistud tuleb vabastada tegevusloa kohustusest ja otseliini lõivust. Vastasel juhul ei muutu ühistuline energiatootmine majanduslikult kunagi mõttekaks. Samuti tuleb kaotada piirang, mille kohaselt on vajalik kogukonna elektrivõrgu rajamiseks võrguettevõtte nõusolek. Monopolisti huvides on ju piirata konkureerivat elektrivõrku ja tootmist. Täna on piltlikult kits seadusega pandud kärneriks!
Lahendamist vajab ka küsimus energiatootmise subsideerimisest. Ühistutel on õigus olla toetatud samadel alustel teiste tootjatega. Alternatiiv on seadustada bilansielektri süsteem (nn. net-metering). Selle puhul annaks ühistu ülejäägi võrku ning puudujäägi korral saaks võrgust sama koguse elektrienergiat vastu.
Loomulikult ei piisa ainult seaduste muutmisest. Vaja on ka teotahtelisi inimesi, kes härjal sarvist haaraksid. Peame muutuma piltlikult homo energeticusteks ehk oskama teha valikuid, millist energiat tarbida, kust seda hankida, kuidas seda säästa ja millal on mõistlik seda ise toota. Täna aga on riiklikud piirangud teinud nende inimeste tegutsemise võimatuks.
Rene Tammist,
juhataja,
Eesti Taastuvenergia Koda
