Ma olen veidi väsinud, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere oma blogis. Lugemast ja kuulmast lugusid, kuidas Eesti juhid on erakordselt nirul tasemel, kuidas nende peamine tööülesanne tundub olevat inimeste peedistamine või kuidas firmade tulemuslikkuse kasv seisab paigal just nõrkade juhtide tõttu.

Tean, tean. Olen isegi neid lugusid kirjutanud ja kultiveerinud. Ja mitte vähe. Ent kuidagi tundub nüüd mõõt hakkavat täis saama. Kuidagi on tunne, et panna kogu “süü” kõige halva eest, mis Eesti firmades toimub, juhtidele, on lihtsalt ülekohtune ja ebaõiglane. Ja kindlasti pole see adekvaatne.

Paar aastat tagasi tellis EAS uuringu Eesti juhtide taseme, töö sisu, hoiakute, koolituste-arengu jne kohta. Tulemuseks oli tõdemus, et ettevõtteid juhitakse ühetaoliselt, pigem tsentraliseeritult ning arusaamad motivatsioonist pärinevad pigem 19. sajandi lõpust kui 21. sajandi algusest.

Karm hinnang. Millega on raske vaielda. Lisaks siis ilmub pea iga nädal kuskil portaalis või ajalehes-ajakirjas artikkel, kus nenditakse, et Eesti juhtide tase on ikka niru. Ning mõnikord lisatakse – võrreldes välismaaga. Loen neid ja mõtlen, et veidi nagu oleks õige jutt, aga teisalt nagu päris ei ole ka.

Esiteks tundub mulle jutt Eesti juhtide kehvusest liiga üldistatud ja võimendatud. Tuginedes enda kogemusele (läbi aastate olen kohanud, pakun, tuhandeid juhte) – jah, olen näinud ja ka ise kogenud juhte, kelle juures ei tahaks päevagi töötada. Kelle puhul kehtivad kõik õõva tekitavad väited ja enamgi veel. Ent nad on selge vähemus.

Suur ja rõhuv osa juhte Eestis on selgelt hea tahtega saada paremaks, inimesed, kes lähevad tööle sooviga teha oma tööd paremini, aidata inimestel oma tööd paremini teha ning kes samal ajal üritavad hakkama saada meid ümbritseva info ja tempo virrvarriga. See pole kindlasti kerge töö. Ja ma olen näinud (ja mitte vähe) juhte, kes sellega suurepäraselt toime tulevad!

Teiseks argument, et välismaa juhid on paremad, targemad, osakavad paremini juhtida. Noh, ma pole selles niiväga kindel. Olen kohanud ka välismaalastest juhte, kelle arrogantsiks muutunud enesekindlusega võiks raudtee relse o-kujuliseks painutada. Inimesi on igasuguseid, igal pool. Kuulake vaid, mida mõnikord räägivad Eesti juhid oma üle mere ülemuste kohta. Küll aga võib meil siin, Eesti juhtidel, olla hoopis tugev eelis välismaalaste ees.

Mõni aasta tagasi viisin läbi ühte aastast koolitusprogrammi Rootsis, kus osales juhte nii Eestist, Rootsist, Norrast. Ja minu kaaskoolitaja, nii umbes 60-nene kogenud coach rääkis, et eestlased tunduvad rootslase silma läbi eelkõige kiired – me lihtsalt teeme asju kiiremini kui unisevõitu Rootsis.

Omamoodi on selles jutuks paradoks. Üks tore (indiaani?) vanasõna ütleb: “Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad minna kaugele, mine kellegagi koos.” Mulle tundub, et Eesti juhtides on olemas potentsiaal teha mõlemat korraga, need tingimata ei välista üksteist – minna kiiresti ja kaugele. Mis tähendab aga samas seda, et meist ei saa kunagi maailmameistrid inimeste sülle võtmises ja üliheas kuulamises ja muus taolises. Küll aga oleme võimelised ehk minema kiiresti ja koos väikese pundiga üsna kaugele. Eesti on per inimene start-up’ide Euroopa meister, meie majandus kasvab endiselt kaks korda kiiremini kui mujal Euroopas. Meie juhtides on mingi kvaliteet, mis meid eristab ja eriliseks teeb. Saada “sama headeks” juhtideks, nagu rootslased või sakslased – ma pole kindel, kas see on eesmärk, mida peaks taga ajama.

Ja kolmandaks – Eesti juhtide tase on täpselt selline, nagu me arvame, et ta on. Kui me arvame, et nad on rumalad ja väheste oskustega põmmpead, siis nad seda mingi aja pärast ka on. Kui me arvame, et nad on võimelised enamaks, kui hetkel välja paistab, siis mingi aja pärast võime näha hoopis uut sorti kvaliteeti juhtimises.

Olulisim probleem ei ole vast üldse juhtide oskustes või hoiakutes. Olulisim probleem on pigem selles, et inimestelt, sealhulgas juhtidelt, nii tipp- kui keskastmejuhtidelt on ära võetud vastutus. Vastutus oma töö eest. Ja peamine teema on pigem selles: rõhuv enamik Eesti juhte tahab ja suurel määral ka oskab teha head tööd, küsimus on, kas neil lastakse seda teha?