Rahvuse puhul on tegemist subjektiivse tunnusega, sest oma rahvuse määratleb inimene ise. Rahvastikustatistikas on aga oluline lisaks rahvusele eristada ka põlis- ja välispäritolu rahvastikku. Põlisrahvastik on Eesti alalised elanikud, kes ise ning kelle vanemad ja vanavanemad (või üks nendest) on sündinud Eestis. Laias laastus võib kõik need, kes põlisrahvastiku hulka ei kuulu, arvata välispäritolu rahvastiku sekka, seejuures eristades esimest põlvkonda (välissündinud), teist (välissündinute lapsed) ja kolmandat (Eestis sündinud vanemate lapsed) põlvkonda. Statistikaameti andmetel moodustasid 2015. aastal välispäritolu inimesed Eesti kogurahvastikust 24%, neist oli esimese põlvkonna esindajaid 53%, teise põlvkonna 30% ja kolmanda 17%.

Ehkki välispäritolu rahvastiku puhul on üsna lihtne neid põlvkonniti eristada, ei ole sugugi lihtne neid üheselt määratleda – neil võib olla erinev kultuurilis-keeleline taust ning neid iseloomustavad erinevad demograafilised ja sotsiaalmajanduslikud tunnused. Ühiskonna sidususe ja heaolu seisukohalt on oluline, et erineva taustaga inimesed oleksid võrdsel määral ühiskonnaellu kaasatud. Üks tegur, mis lõimumise võimalusi ning ühiskonnaelus ja tööturul toimetulekut mõjutab, on haridus. 2015. aasta seisuga omas 23% välispäritolu rahvastikust kõrgharidust, 40% oli lisaks keskharidusele omandanud ka kutse.

Põlis- ja välispäritolu rahvastiku haridustasemes on mõningad erinevusi. Põlisrahvastiku hulgas on haridustasemed ühtlasemalt jaotunud – veerandil on kõrgharidus ning veidi alla kolmandikul kutseharidus keskhariduse baasil, põhiharidusega inimesi on 25% (arvutuste aluseks on kogurahvastik vanuseliste piiranguteta, mistõttu nooremad vanusrühmad ei ole jõudnud kõrgemat haridust veel omandada). Välispäritolu rahvastik on põlisrahvastikust veidi kõrgema haridustasemega – kui kõrgharitute osatähtsus on enam-vähem sama, siis neid, kes lisaks keskharidusele on omandanud ka kutse, on välispäritolu rahvastiku seas rohkem. Seega domineerib välispäritolu rahvastiku seas kutseharidus. Milline see on seis aga põlvkonniti?

Kui välispäritolu rahvastiku esimene ja teine põlvkond on haridustasemelt peaaegu sarnased, siis kolmas põlvkond eristub ning sarnaneb kõrgeima omandatud hariduse poolest põlisrahvastikuga – kui kutseharidust omatakse veidi enam, siis kõrg- või põhiharidust veidi vähem.

Haridus ja eesti keele oskus

Välispäritolu rahvastikust valdab eesti keelt emakeelena alla kümnendiku, 40% oskab eesti keelt võõrkeelena ning veidi enam kui pooled ei oska eesti keelt. Eestis sündinute keeleoskus on aga parem – nii teise kui ka kolmanda põlvkonna esindajatest ligi 10% räägib eesti keelt emakeelena ning ligikaudu pooled võõrkeelena. Üldine võõrkeelte oskus on välispäritolu rahvastikul põlisrahvastiku omast veidi kehvem – kui põliselanikest kaks kolmandikku räägib võõrkeeli, siis välispäritolu rahvastiku esimesest põlvkonnast 50%, teisest ja kolmandast põlvkonnast 63%. Kas puudujäägid eesti keele valdamise osas võivad mõjutada ka haridust?

Keeleoskuse mõju võib esile tulla kõrghariduse omandamisel – keeleoskajate seas on kõrgharidusega inimesi rohkem, iseäranis nende seas, kes valdavad eesti keelt võõrkeelena. Kui aga vaadata kutseharidust, siis seal erinevused väga suured pole, ehkki eesti keele mitteoskajate seas on ka kutseharidusega inimeste osatähtsus suurem. Keeleoskust vaadates näib seega, et kõrgemalt haritud on see osa välispäritolu rahvastikust, kes räägib eesti keelt võõrkeelena ning see on nii kõikide põlvkondade puhul.

Elukoht ja haridus

Et välispäritolu rahvastik on koondunud pealinna ning Ida-Virumaa tööstuslinnadesse, siis on antud analüüsis elukoht jagatud kolme kategooriasse: Tallinna piirkond (ehk Tallinn ja Maardu), Ida-Virumaa linnad (Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe) ning muu Eesti (ülejäänud linnad ja maakonnad). Üldjoontes on haritum osa elanikkonnast (põlis- ja välispäritolu rahvastik kokku) koondunud pealinnaregiooni, kus kolmandik elanikest on kõrgharidusega. Ida-Virumaa elanikkonna seas domineerivad kutseharidusega inimesed (veidi alla 50% ning see on ka tööstussektori tõttu osati loogiline). Mujal Eestis on rahvastik haridustasemeti enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Välispäritolu rahvastiku esimest ja teist põlvkonda iseloomustab kutsehariduse suurem osatähtsus kõigis piirkondades, ent iseäranis Ida-Virumaal – seal on näiteks teise põlvkonna seas kutseharidus veidi enam kui pooltel inimestel. Välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond sarnaneb oma hariduselt aga rohkem põlisrahvastikule, seda Ida-Virumaal ning Eestis väljaspool Tallinna regiooni. Tallinnas on kõrgema haridusega põlisrahvastik ning madalaimaga välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond.

Haridus on ühiskonda sulandumise seisukohast üks tõhusamaid tegureid ning lõimumise aluseks võivad olla sarnased valikud hariduse osas. Haridust mõjutavad mitmed tegurid, sh Eestis elatud aeg, eesti keele oskus, elukoht ja ka vanus. Kui üldiselt on arenenud riikides välispäritolu rahvastiku haridustase põlisrahvastiku omast madalam, siis Eesti eripäraks on nende kõrge haridustase. Põhjuseid võib otsida eeskätt Eesti välispäritolu rahvastiku kujunemise erilisest kontekstist nagu ulatuslik (suunatud) haritud tööjõu sisseränne nõukogude perioodil. Samuti mõjutab välispäritolu rahvastiku koosseisu hetkel kolmandatest riikidest sisserännet reguleeriv kvoodisüsteem, mis eelistab elamisloa andmisel haritud inimesi.

Kõige selle põhjal võib hariduse hetkeolukorra iseloomustamiseks öelda, et võrreldes põlisrahvastikuga on Eesti välispäritolu rahvastiku seas rohkem kutseharidusega inimesi, eeskätt selle esimese ja teise põlvkonna hulgas. Kutseharituid on teiste piirkondadega võrreldes rohkem Ida-Virumaal. Kui muidu on välispäritolu rahvastik oma haridusvalikutes üsnagi homogeenne ning eristub põlisrahvastikust, siis Eestis kolmandat põlve elavad inimesed sarnanevad hariduse osas rohkem põlisrahvastikule.