Eestvedaja tähendus on väga piltlik. Kui tõesti mingit raskus tuleb ühest paigast teise toimetada, siis on eestvedaja roll hindamatu. Tema saab määrata suuna. Teised, toetajad, taganttõukajad ja -utsitajad on nõu ja jõuga abiks. Aga ilma eestvedajata asi käima ei läheks.

Üks meie rahva koostegemise ammune tava on ühislaulmine. Ühislaulmise juures on regilaulu puhul oluliseks isikuks eestlaulja. Laul võetakse üles. Midagi, mingi võimalus, on maas ja see tuleb üles noppida ja kasutusele võtta. See kujund sobib hästi ettevõtlusse.

Eestlauljal on oma vastutus kanda – sõnu tunda ja viisi pidada. Ent lisaks teab eestlaulja ka selle laulu kohta teiste laulude seas. Ta teab laulu tähendust ajas ja kohas. Ta teeb valiku, paneb ette laulda praegu just seda laulu. Ta otsustab. Eestlaulja järgi seavad oma laulu teised. Tekib ühislaul, mis kannab.

Setomaal oli koguni kaks eraldi isikut laulu eest vedamas - eestütleja (iistütlija) ja killõ. Eestütleja on laulude sõnade seadja,  killõ – organiseerib koori kõlama. Žanna Pärtlas kirjutab, et heaks eestlauljaks loetakse ilmselt seda, kes mäletab palju laule, suudab pikki ja ilusaid tekste produtseerida. Ka peavad nad viise tundma. Killõl peab olema hea harmooniatunnetus. Sama laulja võib neid rolle täita erinevates lauludes – olla kord eestütleja ja teine kord killõ. Mikk Sarv teab oma kogemustest rääkida, et küla lauluelu  sõltunud üsna palju eestlauljaist. Neid tuli paluda, et nad tuleksid eest laulma.
 
Eestlauljalt on lihtne teatepulka anda eestkõnelejale. Me oleme harjunud, et teatud jutuajamisteks valitakse eestkõneleja. See on volitatud isik läbirääkimistel, kes teiste arvates on osavam vestlust pidama. Eestkõnelejal on ka vastutus volitajate ees, ent tal on ka positsioon teiste silmis, au.

Õiguse ajaloos on eestkõneleja institutsioon advokaadi institutsiooni eelkäijaks. Näiteks olid kohtus eestkõnelejad, kes olid kohtupoolte abistajad, tundes ja seletades õiguskombeid ja –norme ning kes olid kohtule tõe leidmisel toeks. Eesti alale jõudis selline praktika 13. sajandil. Saksamaal olid sellised eestkõnelejad tuntud juba 8. sajandil (www.advokatuur.ee).

Meie erakondades on eestkõneleja mõistet kasutanud rohelised (EER) esimehe rolli tähenduses. Esimehe asemel on erakonnal kolm eestkõnelejat. Neist üks on “esimene eestkõneleja”.

Eestkõneleja tähenduses on vahel kasutusel ka eestvõitleja.

Eestkostja on keegi, kes kostab (vastab, tegutseb) teise eest. Õiguse kontekstis on eestkostja keegi, kel on õigus ja kohustus esindada lapsi või piiratud teovõimega isikuid. Argikeeles kasutatakse seda sõna eestkõneleja sünonüümina.

Eestseisja ja eestseisus on juhtimises kasutusel juhataja ja juhatuse tähenduses. Argikõnes kasutame “seisab kellegi eest” tähenduses “kaitseb”. Seegi on tugev kujund kui mõelda rahvahulka, kelle ees on eestseisja.

Juhtimise vallas on eest- eessõnal palju väge.

Arno Baltin,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus

Avaldatud RUP.ee Profiblogis