Ülo Vihma,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus
2010. aastal Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu liikmesettevõtete seas tehtud tööjõu uuring näitas, et keskmine IT-spetsialist vahetab tööandjat iga 3 aasta tagant. Kas seda on palju või vähe, on omaette teema. Aga viidatud uuringut (10. mai 2011 Äripäev) kajastanud IT firma Ignite juhatuse liikme Auris Aume artiklit lugesin huviga. Mitmele olulisele mõttele meeskonna täiendamise kohta kirjutaksin ka ise alla.
Mõni lugeja võib öelda, et selles pole midagi uut, kui rõhutada toetava organisatsioonikultuuri ja töötajatesse suhtumise olulisust nende püsivuse ja tööpanuse suurendamiseks. Või et spetsialistid on harva täpselt vajaliku profiiliga ja neile tuleb pakkuda vajalikke teadmisi ja suuniseid organisatsioonisiseselt, mis koos arenguvõimaluste pakkumisega on kokku tasuvad investeeringud. Vanade järeleproovitud tõdede kordamine on kasulik. Kuid Aume lisab oma kogemuste pinnalt veel ühe olulise ja esmapilgul üllatava detaili. Ta ütleb, et ka hästi toimivatesse projektmeeskondadesse on kasulik uusi inimesi lisada. See olla üks efektiivsemaid viise tulemuslikkuse ja ühise hingamise saavutamiseks. Üldiselt võiks arvata, et uute inimeste lisamine tekitab segadust ja viib grupi oma arengus tagasi. Organisatsiooniteooria kinnitab, et grupi püsivus ja homogeensus aitab kiiremini paremat koostööd saavutada. Uued inimesed üldiselt vajavad aega tööga ja inimestega tutvumiseks, kõik koos peavad uuesti läbi mõtlema eesmärgid, ülesanded ja töökorralduse. See kõik aeglustab tööd. Kuid mõelgem pisiasjadele – kas need räägivad teooriale vastu. Aume ütleb, et mõistlik on lisada uusi tegijaid ükshaaval ja hoiatab, et ka suurematesse projektmeeskondadesse tuleb lisada maksimaalselt vaid 2 inimest korraga. Ta lisab, et teadmiste ülekandmisega tavaliselt probleeme ei teki, raske on õige suhtumise ja töörütmi leidmine. Kui see saavutatakse, on uus töötaja ka täielikult meeskonda integreeritud.
Milline on see „õige“ suhtumine ja kuidas leida kõigile sobiv töörütm on põhiliselt inimeste sobivuse teema oma nüanssides. Sellega peab iga juht ja kogu meeskond pidevalt tegelema. Teooriaga haakub Aume kogemus selle kandi pealt, et uute inimeste lisandumisel meeskonda kerkivad üles mõned varjatud (konfliktsed) teemad, mille lahtirääkimiseks avaneb nüüd hea võimalus. Enamasti alustab sellega uus inimene, esitades süüdimatult „rumalaid“ küsimusi. Need mõjuvad vanadele tegijatele värskendavalt, äratavad inimesed üles rutiinist ja mugavusest ning annavad meeskonnale uue „hingamise“. Kokkuvõttes on see kasulik kõigile.
Ülo Vihma,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTErubriigis
