Justiitsminister Kristen Michali sõnul on Eesti teiste Euroopa riikidega võrreldes selle näitaja poolest sarnane Tšehhi ja Portugaliga, kuid jääb veel maha Skandinaavia maadest, kus hirmu tundvaid elanikke on veel vähem - 9-15%.
“Inimeste osakaal, kes tunnevad ennast turvaliselt pimedal ajal oma kodukandis üksi käies on aastate lõikes tõusnud - 72% inimestest tundis ennast turvaliselt eelmisel aastal, kui samas näiteks 1993 oli see protsent kõigest 51. Loodan, et tuntav varavastaste kuritegude aga ka röövimiste arvu langus eelmisel aastal annab elanikele kindlust veelgi juurde, ning see võiks viia turvatunde kasvuni. Tuleb heaks pidada turvatunde püsimist ning selle kasvu aastate jooksul, kuid meie eesmärgiks võiks olla heas mõttes igav ja turvaline Põhjamaa riik ja sinna on veel minna,“ lisas minister.
Ministri sõnul ei saa turvatunde puudumise analüüsimisel lähtuda ainult inimeste hirmust kuriteoohvriks langemise ees, vaid turvatunnet vähendab Eestis näiteks ka see kui palju elanike puutub reaalselt kokku narkomaanide ja alkoholi joobes inimestega. Piirkondades, kus selliseid kokkupuuteid palju on, on ka hirm suurem. „Analüüsi tulemusel saab öelda, et kõige turvalisemalt tunnevad ennast inimesed kes elavad Lõuna- ja Lääne-Eestis ning kõige madalam on inimeste turvatunne aga Virumaa elanike hulgas. Rääkides turvatundest, kui üsna ebamäärasest kriteeriumist, tuleb siiski rõhutada, et turvatunde puudumine mõjutab ka inimeste käitumist, näiteks välditakse teatud kellaaegadel välja käimist,“ ütles Michal.
„Kui aga vaadata inimeste arvamusi kuritegevusega kokkupuute kohta tulevikus, siis kõige tõenäolisemaks peavad Eesti elanikud käesoleval aastal kokkupuutumist pettuste ja kelmustega – seda peab tõenäoliseks 45% Eesti elanikest,“ ütles Michal ning täiendas:“ Varguse ohvriks langemist peab tõenäoliseks 41% elanikest, oma koju sissemurdmist kardab 27% ning vägivalla ohvriks langemist 21% vastanutest.“
Michali sõnul võib kuriteoohvriteuuringutest lähtuvalt öelda, et elanike hinnangud ohvrikslangemise ohtude kohta on erinevate kuritegude toimepanemise tõenäosuse osas adekvaatsed – ka ohvriuuringute järgi on kõige puutuvad inimesed reaalselt kõige enam kokku pettustega, vähem on neid, kes on puutunud kokku vargustega.“ Samas tuleb ikkagi tunnistada, et ohte hinnatakse ettevaatusest suuremaks, kui on tegelikkuses reaalsed kokkupuuted vastavate sündmustega. Näiteks kui pettuse riski peab tõenäoliseks 45% inimestest, siis aasta jooksul langeb ise pettuse ohvriks 12% elanikest,“ lõpetas justiitsminister.
Andmed koguti 2011. aasta detsembris Turu-uuringute Asi poolt, küsitledes 1000 inimest.
