Sa ütled alati millelegi ei. Kui sa ei õpi ütlema ei ebaolulistele asjadele, siis ütled sa automaatselt ei olulisele.
Kes ma tahan olla, missugune tahan olla, mida osata, missugust tööd teha
ja mida ma pean selleks õppima. Kus ma tahan elada, kuhu reisida,
milliste hobidega tegeleda, millist perekonda ma tahan, mida ma tahan,
et mu lapsed oskaksid ja õpiksid, mida teha vanaduspõlves jne.
Need kõik on olulised küsimused, kuid kõigepealt tuleb investeerida aega, et iseenda seest vastused leida.
Kui ma tean, kes ma tahan olla, mida ma tahan, miks ma seda tahan,
milleks mul on annet ja võimet ning mul on kindlad väärtushinnangud,
mille järgi tegutseda, annabki see praktikas võimaluse öelda ei
ebaolulisele.
- Tahaks olla hea lapsevanem, hea töötaja ja hea sõber ning jõuda ka iseendaga tegeleda – nii ma tormangi ringi –, aga probleemid kuhjuvad nii tööl kui ka kodus.
Kui sa tead, mida tõesti tahad, koosta plaan, kuidas soovitut saavutada ja tegutse selle järgi.
- Ma ei armasta planeerida, ja veel kirjalikult. Ei, tänan! Kuhu jääb siis vabadus, spontaansus. Plaanid ju ei täitu, ja üleüldse, mul ei ole aega, et planeerida.
Alternatiiv kõigele, mida me ei taha teha, on jätkata selle tegemist, mida me juba teeme. Ka tulemused jäävad endiseks. Peter Drucker, kuulus juhtimisguru, on öelnud, et nõdrameelsuse definitsioon on tegutseda vanaviisi, aga loota teistsuguseid tulemusi.
Olulised asjad niisama meeles ei seisa, meeles seisavad pakilised asjad. Olulised istuvad kuklas, vaevates ja tekitades pingeid, et äkki ma ei tee õigeid asju, ei ela õigesti jne.
Kirjalik planeerimine nõuab muidugi abivahendit, st oma planeerimissüsteemi.
Kui oled oma pikaajalised plaanid kindlaks teinud, vii nad täide nädalaplaanide järgi. Päevakaupa planeerides me koostame igaks päevaks nn to do list’i ning tegelikult prioritiseerime oma kriise, sest tegeleme pakiliste asjadega. Kui me planeerime nädala kaupa, jõuavad ka olulised tegevused plaanidesse. Muuseas, kes siiski armastab neid nn to do list’e, muutke ta don´t do list’iks, kuhu panete kirja kõik tegevused, harjumused jne, millele mitte aega raisata.
Nädala tegevusi planeerides esita endale veel mõned küsimused. Mis on üks oluline tegevus sel nädalal, mis kaugemas perspektiivis muudaks mind paremaks iseendaks, paremaks lapsevanemaks, paremaks abikaasaks, sõbraks, paremaks töötajaks, paremaks juhiks jne. Ja pane need tegevused kirja. Nii hoiad oma rollid tasakaalus ja oled lõppkokkuvõttes neis kõigis edukam.
Jälgima peaks lihtsaid tõdesid:
- mitte üle planeerima, mitte võtma endale rohkem ülesandeid, kui reaalselt jõuab teha. Loobuma nn üleelamisstrateegiatest – minutipealsed ajakavad, ühelt koosolekult juba enne lõppu teisele tormamine, e-kirjadele ja sõnumitele vastamine nõupidamiste ajal, rutiinse paberitöö tegemine õhtuti ja nädalavahetustel jne – need on ainult stressiallikad ja tõelise efektiivsuse tapjad;
- aega peab planeerima ka ootamatusteks, kriisideks ja vahelesegamisteks. Me ei tea kunagi, millal need saabuvad, aga me teame, et varem või hiljem nad saabuvad. Analüüsi, kui palju keskeltläbi kulus viimase kuu jooksul aega nn tuletõrjumiseks, jaga tulemus neljaga ja planeeri 1/4 oma nädalaplaani. Näiteks, kui sul keskeltläbi kulub kaks tööpäeva nädalas, et tegeleda ootamatustega, siis esimene samm ongi see, et jäta nädala planeerimisel 16 tundi tuletõrjumise jaoks. Seejärel analüüsi oma tuletõrjuja rolli, miks kriisid tekivad, mis vahelesegamised need on ja mida sa nende ennetamiseks ja vähendamiseks teha saad;
- analüüsi oma ajakasutust. Kui kiiresti sa tegelikult töötad, mis on sinu takistused. Võta näiteks kolm järjestikust päeva ja pane kirja, mida planeerisid ja kui palju aega igaks asjaks arvestasid, mida tegelikult tegid ja kui palju aega see tegelikult võttis.
Seminaridel kuulen sageli, et ajapuudus polegi probleem, hoopis rahapuudus on probleem.
Aga aeg on ju meie kõige olulisem ressurss raha teenimiseks.
Silva Laius
FranklinCovey
sertifitseeritud treener-konsultant
